olla mitte teha

Sain ilusa mõtte uueks aastaks...
Selle asemel, et lubada uueks aastaks lubadusi, mida teha ja mida tegemata jätta, võiks hoopis mõelda ja tegutseda nii..
Kes/milline ma võiksin OLLA uuel aastal...
Otsustan armastada inimest hoolimata sellest, kas ta minu arvates seda ka väärt on;
Otsustan uskuda inimesest parimat, isegi kui ta on eskinud;
Otsustan suruda oma tahtmise ja oma õigused alla, kasvõi hambad ristis;
...
See saab olema raske aasta :)

mõte...

Arutlesime Evaga üks päev, et
Kas me oleme vabad ja vallalised selle pärast, et töötame liigpalju
VÕI
me töötame selle pärast liig palju, et me oleme vabad ja vallalised?

Ehk siis, kas me teeme selle pärast ületunde, et ei ole noormehi VÕI ei ole noormehi selle pärast (meie elus), et me teeme ületunde...

Vot mine ja võta kinni. Äkki juba surnud ring?!

vana aasta ja kõik, mis sinna maha jääb...

Selline ta siis oli, see aasta 2005. Juubeliaasta - mina sain 25 ja minu uus mina Kristuses 5.
Liiga labane oleks vist öelda, et mitte ükski aasta varem pole minu elus olnud selline nagu see, mis möödus. Aga minu elus on see küll nii...
See ei olnud mingi suvaline aasta minu elu aastate reas, vaid üks väga oluline aasta...
Isegi ei tea, mis võiks olla möödunud aasta märksõnaks. Enese leidmine!?
Pool möödunud aastast jälgisin elu läbi mustade toonide, läbi pisaratest klaasjate silmade, läbi üksinduse, läbi rõhutuse, läbi enese otsingu...
Tegelikult ei teagi, kas on mõtet seda eelnevat aastat veelkord kirja panna. Selle pärast, et olen teinud seda siinkohal läbi kogu aasta ja mis mõttega ma ikka seda aega uuesti läbi elama hakkan.

Ehk siis hoopis ülevaade sellest, milliseks ma olen viimase aastaga muutunud...

Tõdesin jälle, et inimesed, kes mind ainult teavad, keda mina pole vaevaks tundma õppinud, ei tunne mind tegelikult, kohe üldse mitte.
Hämmastav tegelikult, kui vale mulje ma inimesele esmakohtumisel või siis talle kõrvaltvaatajana jätan... Mis teha? Selline ma juba olen. Selline kõva ja läbimatu väliskestaga.

Nii et mul on hea meel, et üks inimene, kes mind teadis, aga tegelikult ei tundnud, üllatus selles, mis inimene ma tegelikult olen... ja nüüd oleme head sõbrannad :)

Minust ja minu olemusest rääkides...
Üks noormees ütles nii armasalt: "Ma teadsin kogu aeg, milline sa tegelikult oled." Et tema jaoks ei olnud see üldse üllatus, et minu tegelik mina ja mina, keda ma maailmale näitan, on tgelikult täisetsi erinevad, veel...
On inimesi, kes viitsivad vaeva näha ja on inimesi, kes loovad inimesest pildi esmamulje põhjal ega ole seda nõus hiljem muutma...
Aitäh inimestele, kes viitsivad minuga vaeva näha :)
Isegi, kui ma püüdlen sinna poole, et minu tegelik mina läheks kokku selle minaga, keda teised inimesed näevad...

(sellega seoses tuleb mul meelde üks seik möödunud aastast...
Oma depressiooni aegadel sain mõned korrad kokku inimesega, kes aitas mul endas ja minu suhtes Jumalaga selgusele jõuda. Üks kord ta palus mul vaadata ennast sellisena, nagu ma iseendale paistan - seista peegli ees ja vaadata endasse, kes ma tegelikult olen... Ja ma kardsin seda kohutavalt, kardsin seda nii väga, et ma keeldusin seda tegemast. Sest see mina, keda inimesed näevad on nii niiiiiii erinev sellest minast, kellena ma ennast poolt näen. Loomulikult oli minu seesmine mina minu välise mina kõrval koletis.)

... ei taha ma mitte kunagi muutuda maailmale läbinähtavaks. Tahan siiski endas säilitada mingigi salapära, salapära, mis teeks mind inimeste jaoks huvitavaks. Mulle endale väga meeldivad salapärased inimesed, kelle mõttemaailma ja vaateid on esmapilgul väga raske tabada

jätkub...

Jumal ja tema eesmärk jms

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kes/mis on Jumal ja kes/mis olen mina ja kuidas need kaks asja üldse kokku lähevad.
Üks tore inimene viis mu mõtted sinna seoses sellega, et mis on tema elu mõte ja mida tema sellelt elult ootab. See oli nii lihtne - teha nii, et kui ta siit maailmast kunagi lahkub, siis ta on teinud kõik, et see maailm oleks natukenegi parem paik, vähemalt kellegi inimese jaoks... Hoolida, armastada, aidata, teha head. Kõik selleks, et teenida Jumalat ja teisi. Samal ajal aga arendada ennast nii, et sellest veel rohkem võiks teistel kasu olla. Kogu rõõm elust tulebki siis enese arendamisest ja sellega kaasnevast/tulenevalt teiste teenimisest.
Nii lihtne ja tavaline, aga kui suur sisu ja mõte selle taga tegelikult on...

Kus oleksin ma praegu, kui ma ei oleks 5 aastat tagasi kristlaseks saanud? Ei tea. Igal juhul mitte misjonär... Ja ma olen täiesti kindel, et minu koolikaaslased ja õpetajad peavad mind imelikuks :)

Aga ma olen õnnelik. Ma teen, mida ma teen, see meeldib mulle, Jumal on mulle andnud selleks annid ja andekuse ning ta saab siin mind hetkel kõige paremini kasutada ja arendada. Ja ehkki on aegu, mil ma mõtlen, et mida ma küll teen ja miks ma seda teen. Ent, mida rohkem ma Jumalat tundma õpin ja temas kasvan, seda selgemaks saab mulle pilt tema plaanist ja kõigest sellest maailmast.
Jah, tundub selline klassikaline vastus ühe kristlase poolt, ent tõesti, nii ta on minu elus läinud.

Ei kavatsegi end vabandada...

No ma kohe üldse ei ole arvuti inimene....
Ma ei suuda end kuidagi motiveerida midagi muud peale töö arvuti taga tegema. Ja nii jääb vastamata paljudele e-mailidele ja siia samasse ka kirjutamata...

Muidu läheb elu enese leidmise ja teiste mõistmise tähe all!

Aitäh, Maria!

see on liiga ilus, et olla tõsi...

Jah, sa oled nagu õitsev roos, kes oma kroonlehti aina rohkem avab. Enne olid vaid pung ja rohkem oli okkaid... nüüd on okkad tahaplaanile liikunud ja roos avanev...

naised ja korilus

Ei tea, kas see olen ainult mina või ongi naised sellised... Vist nii üht kui teist.
Nii, nüüdseks on mul siis u 8 kg maasikaid suhkrustatud ja sügavkülma talve ootama pandud. Olete teretulnud kunagi pannkooki moosiga sööma ;)
Isegi linnas elades ei ole mul kuskile kadunud soov igal suvel sisse teha ja vaaritada talveks. Maal elades (veel 6 aastat tagasi ja kokku 11 aastat) sai alati igal suvel ikka moose ja hoidiseid tehtud. Eelmisel aastal marineerisin kõrvitsaid ja naljakas on see, et kuna ma pole neid suutnud ära süüa, siis kui tavaliselt saavad lapsed vanaema või ema käest igasuguseid hoidiseid, siis seekord oli linnaõde (mina) see, kes Tallinnasse õele hoidiseid kaasa pani.
Aga see hoidiste tegemine ja talveks ettevalmistamine on vist ikka naistel veres, sest talv tuleb ju pikk ja külm ja kus sa siis süüa saad. Ikka tuleb varuda. Kuigi jah, tänapäeval ei ole võimatu ka südatalvel maasikaid ja värsket kurki saada.
Sellest tulenevalt peaks siis ju perenaiste töö ja vaev suvel suht mõttetu olema, kuid kas on...?
Mis tuletab mulle ka meelde, et tomatitest peaks ka sel aastal veel möksi keetma... ja vanaema juurest saab mustsõstraid ja vaarikaid peaks vist ikka ise metsa korjama minema ja ema juures on head mustikametsad...

juhuuu

Sõitsin täna jalgrattaga jälle mööda Tartut ja õppisin liiklust. Olen juba päris tubli, ma arvan. Rikkusin vähemalt ühte liikluseeskirja (nägin seda siis, kui olin juba ära teinud) ja teine on väljaselgitamisel, st pean targemate käest küsima. Aga tunniajase sõidu kohta päris hea tulemus. Ja nüüdseks pärast peaaegu kahte kuud, mil mul ratas on olnud, sõidan vaid (peaaegu) sõiduteel. Loomulikult väldin tipptunde ja suuri teid ja ristmikke, kuigi Riia mnt on õhtusel ajal väikese liiklusega minu lemmik :)
Mäed... Tartu on neid ju täis. Vanemuise tn tõus on päris karm, aga pärast paari korda on see ka läbitav.
Ning täna siis 9% tõus Tallinna mnt-l - hakkama sain :) ja ei olnudki nii raske.
Igavesti lahe on sõita ja jälgida liiklust ja liiklusmärke ning eesolevaid autosid.
Autokool - siit ma tulen!

Celebrate the Temporary

Celebrate the temporary
Don't wait until tomorrow
Live Today
Celebrate the simple things

Enjoy the butterfly
Embrace the snow
Run with the ocean
Delight in the trees

On a single lonely flower

Go barefoot in the wet grass

Don't wait
Until all the problems are solved
Or all the bills are paid

You will wait forever
Eternity will come and go
And you
Will still be waiting
Live in the now
With all its problems and its agonies
With its joy
And its pain

Celebrate your pain
Your despair
Your anger

It means you're alive
Look closer
Breath deeper
Stand taler
Stop grieving the past

There is joy and beauty
Today

It is temporary
Here now and gone
So celebrate it
While you can
Celebrate the Temporary

By Clyde Reid

Seda tuletas siis Jumal mulle tänasel hommikul meelde... :)

Et ei ole vaja oodata suuremat sissetulekut, paremat elukohta, ideaalset abikaasat enne, kui ELAMA saab hakata. Jumal tahab, et ma elaksin ainult Temale, ainult Temast peab sõltuma minu elu ja selle tegemised. Jumal tahab, et ma oleksin püha Tema jaoks. Alles siis, kui ma olen end Jumale täielikult üle andnud, on tal võimalus näha, kelles on tegelikult minu kindlus ja usk. Alles siis on kindel see, et parema sissetuleku juures ei kaugene ma Jumalast; alles siis on kindel see, et minu kindlus ei saa olema kellegi inimese peal, vaid üksnes Jumalal.
Nagu ma olen enda puhul avastanud - tuleb see rada sisse käia. See on olnud vaevaline, aga iga kord, kui Ta mulle seda jälle meelde tuletab, tõden, et see rada ei olegi enam nii rohtus, vaid sealt võib juba vaikselt aimata ka tee tekkimist.
Meenub 2003. a aastakirjakoht Mt 25:21 "Ta isand lausus talle: "Tubli sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!"
Mõnus on tõdeda, et ma ei ole veel ideaalne ega valmis :oP ja Jumala kannatus on ikka fantastiline. Kuidas ta küll viitsib minuga vaeva näha :)
Egas siis midagi - tuleb pidevalt õppida ustavaks olemist pisku üle ja elada ning tunda rõõmu tänasest päevast.
Tegelikult pole ma niivõrd rõõmus selle sõnumi üle (see muidugi ka), kuid pigem selle üle, et kuulisn Jumalat täna minuga rääkimas :) ja selle nimel tasub juba elada!

kaks inglit :)

Aitäh, Kerli ja Tõnis, et olete olnud nõus mind oma tiiva alla võtma! Eriti nüüd, kui ma seda nii nii väga vajan... Minu kaks inglit ;)
Kuna paljud inimesed, kellega ma seni tihedalt suhtlesin, on "teisele poolele" üle läinud...
Samas jällegi olen palju veel paremaid inimesi juurde saanud... Eks harjumine ja oma mõtete ning huvide suunamine uute inimeste peale võtab lihtsalt aega.

Elu on kummaline ütleks ma selle peale...

täielik ajatus

Fantastiline puhkus... Neli päeva Loksal kõigest ja kõigist eemal. Ei olnud aega, ei olnud kohustusi, ei olnud piiranguid, ei vaadatud kella... Minu kui alati-asjatava-inimese jaoks oli see elamus omaette. Elamus, mille kogemiseks olen nõus loobuma paljustki... Lihtsalt olla ära ja lihtsalt olla...

Segaduses...

Hinges on mingisugune kummaline segaduse tunne... Juba pikka aega ja see häirib mind. Segadus minu sees toimuva ja minust väljaspool toimuva suhtes.
Üks asi on kindlasti see, et pärast lahku minekut pean ma jälle kuskilt oma iseseisvuse üles leidma. Olles alguses vastumeelselt, hiljem juba rõõmuga, oma iseseisvusest loobunud, on nüüd seda üsna raske jälle tagasi saada. Olen kogu aeg olnud iseseisev ja mitte kellegi peale oma lootusi ja raskuskeset pannud. Ja nüüd tunnen järsku end kui peata kana. Mitte väliselt, oh ei, sest ega minusugune alati-endaga-hakama-saav-inimene ei tohi välja näidata, et tal on raskusi, vaid seesmiselt.
Ka suhtes Jumalaga on mul Tema seisukoht minu suhtes praegu segane. Ma ei tea isegi... Üks asi on see, et ma sain Jumalat selge märgi enne, kui me käima hakkasime, ja nüüd... Milleks kõik see, kui see nii kui nii oli määratud nurjumisele. Või kas oli? Kas olin mina see, kes ei suutnud hakkama saada ja vedas ennast ja Jumalat alt? Või on mul loomuses lihtsalt ennast kõige ebaõnnestumiste pärast süüdistada?
Samas, kui ma tean, et ma andsin endast kõik... isegi liiga palju...

njah

Palju on viimase kuu jooksul mu elus muutunud... Liiga palju, kui ma nüüd mõtlema hakkan. On olnud raske aeg ja lootus, et läheb kergemaks on tegelikult petlik... Aga ma tean, et Jumal ei anna mulle suuremat koormat kanda, kui ma kanda suudan. Ja see on lohutav. Samas kogu see aeg, kui mul on raske olnud olen tundnud Jumala erilist lähedalolu, mi son andnud jõudu edasi minemiseks.
Olen viimase paari nädalaga saanud üllatavalt täiskasvanuks - nii vaimselt kui ka elukogemuslikult.
Olen selle peale mõelnud, et kui ma oleksin Jumala häält viimase aasta jooksul tähelepanelikumalt kuulanud, kas ma siis oleksin ikka seal, kus ma praegu olen. Või pidin ma tänu sellele, mis ma arvasin enda jaoks õige olevat, tegema oma elus läbi rännakud, mida Jumal tegelikult algselt ette ei näinud... Umbes nagu, miks minna otse, kui ringi saab...
Kuigi olen viimasel poolel aastal maadelnud depressiooni ja ei tea millega veel, siis ma siiski ei kahetse juhtunut. Praegu, kui ma paranemas olen, näen muidugi kõike olnut selgelt ja paljugi ei meeldi mulle sellest, aga ma ei saa mitte midagi muuta ja nii peab see sinna minevikku ka jääma. Jääb vaid loota, et suudan oma vigadest õppida ja tulevikus neid enam mitte teha.
Kui ainult need kasvatamised ainult natukene vähem valusad oleksid...
Või siis võiks Jumal meid kohe sellisteks luua, keda kasvatama ei pea... Tean - vaba tahe.
Aga kõige toredam on ikkagi see, et ma olen paranemas ja kõigest sellest, mis mu elu väärtusetuks muutis, välja tulemas. Ma tunnen end nagu inimene, kes on pikka aega istunud üksi kuskil keldris, kus ei ole akent, et päike saaks sisse paista, ning on nüüd pääsenud vabadusse... Ma saan tunda päikest oma nahal ja silmades, jah, ere on ning pisarad jooksevad, aga ma harjun sellega ruttu. Tuul puhub, linnud laulavad, lilled... Pisarad jooksevad - sest ma olen jälle õnnelik. Enam ei ole nelja niisket keldriseina ega rõsket õhku, enam ei ole pimedust ega üksindust, enam ei ole teadmatust...
Ma palun Jumal, et ma mitte kunagi ei peaks seda enam läbi elama. Mitte kunagi enam ei taha ma seesmist ükindust ja valu ja teadmatust...

kuskil

Kuskil tolmus ja tuhas ennast ja Jeesust otsimas...
Lakkumas haavu ja ebaõnnestumisi...
Aga elu on ilus...
Tunnen, et olen nagu Iiob, kellel on nii palju tarku sõpru kohe nõu andmas, kuid kes tegelikult ei vaja mitte nõu ja teiste tarkust, vaid Jumalat, kes seletaks mulle:
Ii 42:3-4
"Seepärast ma olen jutustanud,
millest ma pole aru saanud,
asjadest, mis mulle on imelikud
ja mida ma ei mõista.
Kuule siis ometi ja ma räägin,
mina küsin sinult ja sina seleta mulle!"

Naljakas on olnud paari viimase nädala vältel oma elu olnud kõrvalt vaadata. Mida kõike ma elus ka tähtsaks ja oluliseks ei pea, mida kõike ma ka suudan endaga kaasas vedada... hämmastav.
Ja paranemine ei võta vaid päev, nädal, kuu, vaid võib olla aasta, kaks...
Ja läbikukkumine on lubatud...

õelaps

Tiin akäis täna arsti juures... 13s nädal... nägi nina, kopsu, südant ja selgroogu.... kõik oli korras ja olemas.... lahe oli olnud
tähtaeg siis 12.09

halleluuja

ideaalsus ja selle teooria läbi minu väikese aju

Pole olemas ideaalseid inimesi, on vaid inimesed, kes kõigest hingest püüavad leida seda ideaalset, ja on inimesed, kes kõigest hingest püüavad olla "see ideaalne" .

Esimesed tõenäoliselt surevad enne, kui nad on leidnud selle ideaalse või lepivad lõpuks vähem ideaalse inimesega.
Teised, kes kõigest hingest püüavad ideaalseks saada, saavad tundma läbikukkumisi ja frustratsiooni ning lõpuks loobuvad katsest saada kellekski teiseks, saada ideaalseks.

Esimesed, (kes tegelikult ise pole sugugi ideaalsed) leides selle vähem ideaalse inimese, avastavad lõpuks, et see leitud inimene on oma vigade ja puudustega just see kõige ideaalsem inimene.
Teised, kes oma ideaalseks muutumise teel ummikusse jooksevad, tõdevad lõpuks, et nad on oma ebaideaalsuses sama armastusväärsed ja ka nende jaoks on olemas keegi mitte nii ideaalne.

Loo moraal? Jumal ei ole meid loonud ideaalseteks inimeste jaoks. Oma ebatäiuslikkuses oleme just nii täiuslikud, kui meil Jumala jaoks on vaja.
Millegi pärast Jumal, kes on inimese loonud, armastab teda just sellisena, nagu ta on. Hmm, aga võib-olla selle pärast ta teda armastabki, et ta on tema loonud ja kuidas saabki oma loomingut mitte armastada.
Samas kui inimesed, kes teavad, et nad ei ole täiuslikud, ikka otsivad seda ideaalset inimest, seda täiuslikku inimest. Tahtmata ehk kuidagi leppida sellega, et nemad ei ole täiuslikud ega OLE ka sellist iniemest olemas. Tahtmata ehk leppida sellega, et me oleme täiuslikuks loodud Jumala mitte inimeste jaoks...

täiuslikkus

Pole olemas täiuslikke inimesi, on vaid täiuslikkuse poole püüeldes haledalt läbi kukkunud inimesed.

tattnina

täna hommikul tõusin jälle kinnise ninaga...
huvitav, kas ma hakkan jälle haigeks jääma... Täna on jälle väga pikk tööpäev, eks see ka mõjub tervise seisule, ei julge end õhtul kraadidagi...
Ei taha enam haigeks jääda. Ja ma ei saagi aru, miks ma sel aastal nii viletsa tervisega ja haavatav olen olnud, hmmm...

saatan mehe nahas

täna olin tööasjus raamatukogus. istusin seal ja ootasin teist inimest ja siis .... tuli üks noormees, keda ma olen paarkorda varem näinud ja rääkinud temaga (tööga seoses) ja istus mu kõrvale.... liiga kõrvale, oli liiga sõbralik.... ma arvan, ma vähemalt ei tea, et minuga oleks keegi niiiiii silmnähtavalt flirtinud... kõik - tema keha hoiak, vestlemise stiil, naeratused, jutt - see kõik flirtis minuga. ma tundsin ennast VÄGA ebamugavalt. poleks kunagi arvanud, et see võib nii vastik olla... ja samas ma ei saanud lahkuda, sest see oleks olnud ebaviisakas, sest ma olen kristlane ja peaksin kuulama, mis teisel on öelda.... arvan ma... see ei ole nii lihtne, et lihtsalt lahkud...
aga iga mu keharakk karjus ära minemise järele...
ja nüüd tagasi mõeldes selle peale, mõtlen, et tõenäoliselt oli see saatan, kes püüdis mind siivutute mõtetega, mis sellest vestlusest võiksid välja kasvada, lihtsalt lõksu püüda ja minu tundeid V vastu kõikuma lüüa...
Oi kui suur on kristlase võitlus igal elualal ja see tabab sind tavaliselt just siis, kui sa seda kõige vähem üleüldse ootad.
Kui õrnhabras on ikka piir õige ja vale vahel, Jumala piiride ja saatana pärusmaa vahel ja kui õrnad ja haavatavad on ikka inimesed....

Daire tädiks!

minu esimene, aasta noorem väike õde on nüüd siis rase. vähemalt esimesed märgid näitavad seda. sinine triip ja iiveldused - mitte aint hommikul, vaid terve päev. vaesekene. aga see on igavesti vahva, et ma tädiks saan :) kui mu teien väike õde sündis siis ma olin alles kaheksane ja suurt ei mäletagi, mida tähendab beebi peres

seltsimehed unetud!

oh jah, järjekordne unetu hommik. samal ajal, kui teine kena inimene vaevleb liigmagamise käes, on minul probleeme, kas siis magama jäämisega või une nappusega. Täna "hommikul" vast kell 6 ajas mind üles kohutavalt tühi kõht. no katsu sa tühja kõhuga magama jääda, kuidagi ei suuda. peas keerlevad igasugused mõtted. noh ja kui ma siis end lõpuks kell 7 püsti ajasin ja kõhtu midagi head olin leidnud, ei ole und enam ollagi, ja nii kui nii kavatsesin kell 8 üles tõusta. aga ma oleks ju kõiki eelnevaid intsidente vahele jättes saanud magada veel kaks lisa tundi...

aga muidu... minu vabandused, miks ma pole ammu siia sissekannet teinud? peamine põhjus vist ikka selles, et pole lihtsalt aega olnud arvuti taga istuda ja mõtteid koondada. tegelikult pole üldse aega olnud istuda ja mõtteid koondada. ei julge päeavikusse vaadatagi, millal sinna viimase sissekande tegin... millegi pärast, ei tea miks, on elu nii kiire olnud või olen ma ta ise kiireks elanud, et pole olnud aega isegi korralikult elu üle järele mõelda ja kuulata, mis äkki Jumalal on öelda. õnneks on naised võimelised ja kõike muud tehes mõtlema ja palvetama, eks siis minu elu üle järele mõtlemised ongi siis toimunud ühissõidukit kasutades, kohtumist potensiaalse toetajaga oodates, hetk enne uinumist (kui see just ei ole järjekordne pikk magama jäämine), poes järjekorras... aga seda kõike, mis ma mõelnud olen, pole kahjuks kirja pandud...

olgem ausad, toetuse kogumine on tegelikult aeg, mil veedame rohkem aega palvetades ja Jumalaga koos olles, sest vastasel korral ei oleks meil lihtsalt jõudu hakkama saada. saad teed endast kõik, mis vähegi on sinu võimuses ja siis... ei ole ikka tulemust - frustreeriv! aga õnneks oleme piisavalt õppinud ja aru saanud, et "hobune seatakse valmis tapluspäevaks, aga võit on Issanda käes" ja kuigi see on raske, endale kogu aeg meenutada, et kõik ON tegelikult Jumala käes ja inimelikult ei saa meie mitte midagi teha, et oma rahaline toetus kokku saada. eks see ole tegelikult ka kõikide teiste valdkondadega siin elus. inimene planeerib ja mõtleb kõiksuguseid asju ISE kokku ja siis tuleb Jumal ja tõmbab sellele sõna otseses mõttes vee peale :) sest see ei olnud Tema plaan sinu eluks. Tunduvalt lihtsam ja väga palju lisatööd oleks jäänud tegemata, kui olks kohe alguses Jumalalt nõu ja suunda palutud.
huvitav on see elu-eluke