Kuskil tolmus ja tuhas ennast ja Jeesust otsimas...
Lakkumas haavu ja ebaõnnestumisi...
Aga elu on ilus...
Tunnen, et olen nagu Iiob, kellel on nii palju tarku sõpru kohe nõu andmas, kuid kes tegelikult ei vaja mitte nõu ja teiste tarkust, vaid Jumalat, kes seletaks mulle:
Ii 42:3-4
"Seepärast ma olen jutustanud,
millest ma pole aru saanud,
asjadest, mis mulle on imelikud
ja mida ma ei mõista.
Kuule siis ometi ja ma räägin,
mina küsin sinult ja sina seleta mulle!"
Naljakas on olnud paari viimase nädala vältel oma elu olnud kõrvalt vaadata. Mida kõike ma elus ka tähtsaks ja oluliseks ei pea, mida kõike ma ka suudan endaga kaasas vedada... hämmastav.
Ja paranemine ei võta vaid päev, nädal, kuu, vaid võib olla aasta, kaks...
Ja läbikukkumine on lubatud...
