Uitmõtted

On laupäev. Ma täna tööd ei tee. Lihtsalt ei tee. Lõpetasin eile kontoris kell öösel. Täna teen muid asju - asju, mille olen ka lubanud ära teha. Hea meelega lubasin. Hommikul tegin ühe kiire cateringi Anna Edasi kohviku jaoks. Hetk tagasi saatsin Moonesse järgmise nädala lillede tellimuse ära. Maril on laupäeval pulmad ning mul on suur au ja rõõm taas lilleseaded teha. Vahelduseks. Kuna Heartbeat Tallinn 2012 korraldamine on minult võtnud kogu minu aja, siis pean väga valima, mida ma vahelduseks teen ja teha tahan/saan. Valin palju, valin vastavalt oma annetele ja sellele, kuidas need tegevused mulle endale energiat annavad. Isekas? Ei, mitte seekord. Minu töö Heartbeat Tallinna korraldamisel ongi üks suur teistele mõtlev ja nende heaolu arvestav, et kui ma neil vähestel vabadel tundidel iseendaga saan tegeleda, siis nii ongi hea.

Mõni aeg tagasi teadsin ma, et ma olen see, mida ma teen. Et mulle andis minu väärtuse see, kui hea oli minu sooritus. Tegelikult vist ei piisanud ka ükskõik kui heast sooritusest, ma polnud ikka piisavalt hea. Enam ma nii ei mõtle. Ja nüüd ma lihtsalt teen, sest mulle meeldib, ja kui ka väga ei meeldi, sest ega kõik tegevused siin elus ei peagi meeldima, aga tegema peab, siis ma teen need ikkagi ära - rõõmuga. Teen neid asju, mida ma tean, et ma oskan, ja samas on mulle ka piisavaks väljakutseks, et õppida ja areneda. Aga minu väärtus ei sõltu sellest, kas ma õnnestun või mitte. Ja ma võin "ei" ka öelda.

Üheks suureks vahelduseks on viimasel poolaastal olnud töö juures osalemine raamatu Significant Women materjali nö testgrupis. Mitte algusest peale meeldivana tundunud kohustus oma ellu sügavuti minna ja sellest kõik see, mis Jumal sinna pannud on, esile tõsta. Küllap on väga suur osa selles, et ma end enam läbi tegevuse ei väärtusta, ka sellel materjalil. Aga et mis siis täpsemalt? Ma ei teagi. Kogu materjal - see, kuidas esimesed mitukümmend lehekülge ja tunde otsisin ja leidsin, kelleks Jumal mu loonud on, sh kõik need imelikud ja vahel häirivad iseloomu-, käitumisjooned; see, kuidas saab paika see, et mulle annab väärtuse üksnes Jumal; see, et neil meeldivatel ja mittemeeldivatel iseloomu- ja käitumisjoontel on ka tegelikult Jumala plaanis eesmärk ja see, et seda elu ei ole mõtet muud moodi, kui kõike seda eelnevalt arvesse võtta ja selle Ühe tahtmises terviklikult elada. Sest Tema teab, Teda saab usaldada, Tema on mu loonud - eriliseks naiseks. Nagu ka sinu.

Juulikuu lõpus saab see raamat olema ka eesti keeles ja annab paljudele teistele naistele võimaluse oma elu läbi Jumala silmade näha. Elumuutev kogemus. Raske, aga soovitan.  

Ma lähen panen nüüd kana keema ja teen puljongi kõrvitsasupi jaoks. Vahelduseks purgisupile, mida ma viimastel nädalatel olen söönud rohkem kui terve elu jooksul, sest lihtsalt pole olnud aega endale ise süüa teha. Päeval tegin chocolate chip cookisid. Oli isu. Juba mitu päeva on olnud. Aga kuna ma söön ise niikuinii ainult paar tükki, siis ülejäänud viin naabritele ja kontorisse..., sest mulle meeldib.
Kell on 21 ja õues on valge. Energiat on ka kõike teha. Suvi. Tänu Jumalale!

Kes mina siis olen?

Sattunud kohustuslikus korras raamatu "Signficant Woman" testgruppi oleme viimased nädalad neljakesi otsinud/avastanud seda unikaalsust, mille Jumal meile andnud on.

Esimese etapina ehitame alust, et edaspidi suuna ja tegutsemise tegeleda.

Aluse ehitamine lihtne, materjal ise nii keeruline. Materjaliks inimene ise.
Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma alati küsinud: "Aga kes mina siis olen!? Kuhu mina kuulun?"

On teada tõde, et selleks, et inimene oskaks teisi armastada, peab ta kõigepealt iseennast armastama. Sellest tulenevalt - selleks, et inimene näeks teistes unikaalsust, peab inimene saama esmalt teadlikuks enda unikaalsusest ning seda jaatama.

Inimese unikaalsus ei tulene ainult ühest omadusest. Selle annavad kokku mitmete osiste harmoonia, milleks siis on olulisimad suhted, oskused ja võimed, elu kogemused, vaimuannid ja iseloom, mis kõik Jumala poolt inimeses üheks tervikuks seotud saab.
Minu postituse ajendiks sai aga hoopis temperamendi test, mis lihtsustatult inimesed nende tugevuste ja nõrkuste põhjal nelja rühma asetab. Eks nendne testide ja klassifitseerimistega on ikka nii, et ühtedes tekitab see trotsi, et inimene nii lihtsalt kasti pannakse, ja teises kutsub enese leidmine esile elevust ja väikese egopai.

Aga... Olen alati oma temperamendi tüübiks määratlenud sangviinik (peamiselt gümnaasiumi ajal tehtud testi põhjal ning hilisematel aastatel pole sellesse enam süvenenud). Pealegi normaalsed inimesed ongi sangviinikud ju, eks? Eriti veel, kuna ülejäänut kolme tüüpi kasutatakse peamiselt sõimusõnana - koleerik (närvihaige), melanhoolik (nutune) ja flegmaatik (loid). Loomulikult olen ma siis normaalne sangviinik.
Materjalides, mis me kasutuses, on iga temperamendi tüübi ees samuti omadussõna, mis aga erineb minu poolt kirjeldatustest nagu öö päevast. Populaarne (loomulikult!) sangviinik, aga... jõuline koleerik, täiuslik melanhoolik ja rahulik flegmaatik. Ja lisaks kõigele selgus, et tegelikult pole minus väga palju sangviinikule omaseid jooni (ja ma arvan, et neid pole kunagi ka väga palju olnud). Kõik neli temperamendi tüüpi said minu jaoks hoopis teistsuguse iseloomustuse ja niisamuti elasid minu joaks uuestisünni läbi ka nende kandjad. Sõltumata temperamendi tüübist on meis kõigis tugevusi ja nõrkusi ja just need kokku teevadki meist just need, kes me oleme ja kelleks Jumal meid loonud on.


Sellised rõõmsad leidmised siis...

järgneb...

"Üksnes Jumala juures on mu hing vait" Psalm 62:2