Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kes/mis on Jumal ja kes/mis olen mina ja kuidas need kaks asja üldse kokku lähevad.
Üks tore inimene viis mu mõtted sinna seoses sellega, et mis on tema elu mõte ja mida tema sellelt elult ootab. See oli nii lihtne - teha nii, et kui ta siit maailmast kunagi lahkub, siis ta on teinud kõik, et see maailm oleks natukenegi parem paik, vähemalt kellegi inimese jaoks... Hoolida, armastada, aidata, teha head. Kõik selleks, et teenida Jumalat ja teisi. Samal ajal aga arendada ennast nii, et sellest veel rohkem võiks teistel kasu olla. Kogu rõõm elust tulebki siis enese arendamisest ja sellega kaasnevast/tulenevalt teiste teenimisest.
Nii lihtne ja tavaline, aga kui suur sisu ja mõte selle taga tegelikult on...
Kus oleksin ma praegu, kui ma ei oleks 5 aastat tagasi kristlaseks saanud? Ei tea. Igal juhul mitte misjonär... Ja ma olen täiesti kindel, et minu koolikaaslased ja õpetajad peavad mind imelikuks :)
Aga ma olen õnnelik. Ma teen, mida ma teen, see meeldib mulle, Jumal on mulle andnud selleks annid ja andekuse ning ta saab siin mind hetkel kõige paremini kasutada ja arendada. Ja ehkki on aegu, mil ma mõtlen, et mida ma küll teen ja miks ma seda teen. Ent, mida rohkem ma Jumalat tundma õpin ja temas kasvan, seda selgemaks saab mulle pilt tema plaanist ja kõigest sellest maailmast.
Jah, tundub selline klassikaline vastus ühe kristlase poolt, ent tõesti, nii ta on minu elus läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar