õelaps

Tiin akäis täna arsti juures... 13s nädal... nägi nina, kopsu, südant ja selgroogu.... kõik oli korras ja olemas.... lahe oli olnud
tähtaeg siis 12.09

halleluuja

ideaalsus ja selle teooria läbi minu väikese aju

Pole olemas ideaalseid inimesi, on vaid inimesed, kes kõigest hingest püüavad leida seda ideaalset, ja on inimesed, kes kõigest hingest püüavad olla "see ideaalne" .

Esimesed tõenäoliselt surevad enne, kui nad on leidnud selle ideaalse või lepivad lõpuks vähem ideaalse inimesega.
Teised, kes kõigest hingest püüavad ideaalseks saada, saavad tundma läbikukkumisi ja frustratsiooni ning lõpuks loobuvad katsest saada kellekski teiseks, saada ideaalseks.

Esimesed, (kes tegelikult ise pole sugugi ideaalsed) leides selle vähem ideaalse inimese, avastavad lõpuks, et see leitud inimene on oma vigade ja puudustega just see kõige ideaalsem inimene.
Teised, kes oma ideaalseks muutumise teel ummikusse jooksevad, tõdevad lõpuks, et nad on oma ebaideaalsuses sama armastusväärsed ja ka nende jaoks on olemas keegi mitte nii ideaalne.

Loo moraal? Jumal ei ole meid loonud ideaalseteks inimeste jaoks. Oma ebatäiuslikkuses oleme just nii täiuslikud, kui meil Jumala jaoks on vaja.
Millegi pärast Jumal, kes on inimese loonud, armastab teda just sellisena, nagu ta on. Hmm, aga võib-olla selle pärast ta teda armastabki, et ta on tema loonud ja kuidas saabki oma loomingut mitte armastada.
Samas kui inimesed, kes teavad, et nad ei ole täiuslikud, ikka otsivad seda ideaalset inimest, seda täiuslikku inimest. Tahtmata ehk kuidagi leppida sellega, et nemad ei ole täiuslikud ega OLE ka sellist iniemest olemas. Tahtmata ehk leppida sellega, et me oleme täiuslikuks loodud Jumala mitte inimeste jaoks...

täiuslikkus

Pole olemas täiuslikke inimesi, on vaid täiuslikkuse poole püüeldes haledalt läbi kukkunud inimesed.

tattnina

täna hommikul tõusin jälle kinnise ninaga...
huvitav, kas ma hakkan jälle haigeks jääma... Täna on jälle väga pikk tööpäev, eks see ka mõjub tervise seisule, ei julge end õhtul kraadidagi...
Ei taha enam haigeks jääda. Ja ma ei saagi aru, miks ma sel aastal nii viletsa tervisega ja haavatav olen olnud, hmmm...

saatan mehe nahas

täna olin tööasjus raamatukogus. istusin seal ja ootasin teist inimest ja siis .... tuli üks noormees, keda ma olen paarkorda varem näinud ja rääkinud temaga (tööga seoses) ja istus mu kõrvale.... liiga kõrvale, oli liiga sõbralik.... ma arvan, ma vähemalt ei tea, et minuga oleks keegi niiiiii silmnähtavalt flirtinud... kõik - tema keha hoiak, vestlemise stiil, naeratused, jutt - see kõik flirtis minuga. ma tundsin ennast VÄGA ebamugavalt. poleks kunagi arvanud, et see võib nii vastik olla... ja samas ma ei saanud lahkuda, sest see oleks olnud ebaviisakas, sest ma olen kristlane ja peaksin kuulama, mis teisel on öelda.... arvan ma... see ei ole nii lihtne, et lihtsalt lahkud...
aga iga mu keharakk karjus ära minemise järele...
ja nüüd tagasi mõeldes selle peale, mõtlen, et tõenäoliselt oli see saatan, kes püüdis mind siivutute mõtetega, mis sellest vestlusest võiksid välja kasvada, lihtsalt lõksu püüda ja minu tundeid V vastu kõikuma lüüa...
Oi kui suur on kristlase võitlus igal elualal ja see tabab sind tavaliselt just siis, kui sa seda kõige vähem üleüldse ootad.
Kui õrnhabras on ikka piir õige ja vale vahel, Jumala piiride ja saatana pärusmaa vahel ja kui õrnad ja haavatavad on ikka inimesed....