njah

Palju on viimase kuu jooksul mu elus muutunud... Liiga palju, kui ma nüüd mõtlema hakkan. On olnud raske aeg ja lootus, et läheb kergemaks on tegelikult petlik... Aga ma tean, et Jumal ei anna mulle suuremat koormat kanda, kui ma kanda suudan. Ja see on lohutav. Samas kogu see aeg, kui mul on raske olnud olen tundnud Jumala erilist lähedalolu, mi son andnud jõudu edasi minemiseks.
Olen viimase paari nädalaga saanud üllatavalt täiskasvanuks - nii vaimselt kui ka elukogemuslikult.
Olen selle peale mõelnud, et kui ma oleksin Jumala häält viimase aasta jooksul tähelepanelikumalt kuulanud, kas ma siis oleksin ikka seal, kus ma praegu olen. Või pidin ma tänu sellele, mis ma arvasin enda jaoks õige olevat, tegema oma elus läbi rännakud, mida Jumal tegelikult algselt ette ei näinud... Umbes nagu, miks minna otse, kui ringi saab...
Kuigi olen viimasel poolel aastal maadelnud depressiooni ja ei tea millega veel, siis ma siiski ei kahetse juhtunut. Praegu, kui ma paranemas olen, näen muidugi kõike olnut selgelt ja paljugi ei meeldi mulle sellest, aga ma ei saa mitte midagi muuta ja nii peab see sinna minevikku ka jääma. Jääb vaid loota, et suudan oma vigadest õppida ja tulevikus neid enam mitte teha.
Kui ainult need kasvatamised ainult natukene vähem valusad oleksid...
Või siis võiks Jumal meid kohe sellisteks luua, keda kasvatama ei pea... Tean - vaba tahe.
Aga kõige toredam on ikkagi see, et ma olen paranemas ja kõigest sellest, mis mu elu väärtusetuks muutis, välja tulemas. Ma tunnen end nagu inimene, kes on pikka aega istunud üksi kuskil keldris, kus ei ole akent, et päike saaks sisse paista, ning on nüüd pääsenud vabadusse... Ma saan tunda päikest oma nahal ja silmades, jah, ere on ning pisarad jooksevad, aga ma harjun sellega ruttu. Tuul puhub, linnud laulavad, lilled... Pisarad jooksevad - sest ma olen jälle õnnelik. Enam ei ole nelja niisket keldriseina ega rõsket õhku, enam ei ole pimedust ega üksindust, enam ei ole teadmatust...
Ma palun Jumal, et ma mitte kunagi ei peaks seda enam läbi elama. Mitte kunagi enam ei taha ma seesmist ükindust ja valu ja teadmatust...