Aasta lõpu meeleoludes

Et siis jälle aeg vaadata tagasi ja teha lubadusi ettepoole... =)
Mõtlesin juba mõni aeg tagasi, et uuel aastal tahan rohkem nautida seda elu, mis mul on, ja teha asju põhjalikumalt ja suurema naudinguga. Mitte et ma seni oleksin endale võetud ülesandeid kergekäeliselt võtnud, kuid vahel lihtsalt ei ole aega/tahtmist/viitsimist rohkem pühenduda ja väga palju on ka nö vana rasva pealt saanud teha. Tunnen vahel süümekaid, et niimoodi, vana rasva pealt... aga kõik on seni siiski hästi läinud ja tõenäoliselt olen ainult mina see, kes saab aru, et see läks nüüd vanade oskuste arvelt... Aga mul on sellepärast väga kurb meel... Mäletan veel aegu, kui kohustustele sai varakult aega võetud ning mitte kunagi ei jäänud miski viimasele minutile ega öö peale.

Viimase kahe kuu jooksul olen kaks korda unes oma laulatusele eelnevaid tunde näinud (ääremärkusena võin öelda,et ma pole kunagi varem oma laulatust või sellega seonduvat unes näinud). Esimene kord avastasin pärast järjekordset Agape üritust, et kell on 17:30 ja mul on laulatuseni jäänud poolteist tundi. Noh, järelikult oli laulatus kell 19. Oli ilus suve õhtu, kõndisin edasi tagasi ja mõtlesin, et kas lükkan edasi või lähen panen kleidi selga ja lähen soengusse ja meiki. Siis nägin, et mu üle 80aastane vanaema sõitis mingite vanade sugulastega kiriku ette. Nojah, kui juba vanaema kohal on, kuidas ma siis saan oma laulatust edasi lükata. Kell 17:40 otsustasin, et lähen teen ennast siis korda. Mida peigmees sel hetkel tegi ja kus ta oli, polnud aimugi. Aga südames oli rahu, et küllap saab kõik korda.
Ja teine kord. Mõned nädalad tagasi. Olin järjekordselt Agape asjadega hõivatud. Seekord Saaremaal. Hommikul hakkasin siis Tartu poole tulema, sest kell 14 oli mul seal laulatus. Aga kell 12 mäletan end nii selgelt seismas Tallinna trammis - valge kleit juba seljas, jalas olid sõna otseses mõttes mingid kingad ja valged sokid. Kuna kell oli juba 12 ja laulatus kell 14 Tartus, siis hakkasin ise endale juba meiki ka tegema... Unenägu päädis sellega, et küsisin kellegi käest mobiili, sest mu enda oma millegi pärast ei töötanud, et peigmehele helistada ja öelda, et ma jään nüüd hiljaks... Ja uni lõppes, kui hakkasin numbrit sisse toksima... Kui see number, mis ma sisse panin ja selle mehe number, kellele ma kunagi naiseks lähen, kattuvad, siis annan teada :P Aga taas oli rahu ja ma teadsin, et mu tulevane saab aru, miks ma hiljaks jään.

Ma loodan, et see oli ainult hoiatus, ei midagi rohkemat. Sest olgem ausad, ma ei lähe ju oma laulatuse päeva hommikul tööle. Ega ju... =)

Veel üks jube avastus: kui ma mõni aeg tagasi ei jäänud kunagi hiljaks, siis nüüd on mul see komme hakanud ligi hiilima. Masendav. Ma isegi ei tea, miks see komme on mulle ligi hiilinud.
Aga uuel aastal tuleb see hilinemise juurikaalge minust välja juurida. Ei mingei vabandusi enam. Nii nagu neid pole kunagi olnud.

Ja aega tuleb ka võtta. Mis siis, et maailma kihutab minust ehk mööda, kui ma natukseseks aja maha võtan, las kihutab, aga ma saan talle siis lehvitada, kui ta läheb. Ja seda nautida. Nautida seda, mida ma teen, nautida neid suhteid, mis mul on ja nautida aega, mis mulle on antud. Ja mis kõige tähtsam - nautida suhet Jumalaga.

Kuulan siin just üht mõnusat meeleolu muusikat. Ja mõtlesin tantsimise peale. Tänu tantsu saatele olen ma ju nüüd nii tark ja haritud. Aga elu peaks olema pigem standard- kui Ladina Ameerika rütmis tants, arvan ma. Kus sa liugled üle põranda, sul on aega teha kauneid pöördeid, vaadata enda ümbrust. Seisatud ja liugled vaikselt edasi. Ladina Am omad on rohkem sellised kiired, elust läbi jooksmise tantsud. Ja mis kõige olulisem =) standardtantsudes on sul seljas ilus pikk kleit ja sa näed nii pööraselt ilus ja elegantne välja. Kujuta ette, et sa liugled aeglaselt läbi elu, naudid ümbrust ja seda mida parasjagu teed ning sa näed drop-dead-gorgeous välja. Elu peaks selline olema. Ka standardis on kiireid pöördeid, ära muretse, ei muutu igavaks. Aga vot see oleks elu, mis mulle meeldiks =) Praegusel hetkel...

Sellepärast, ma arvan, meeldib mulle ka looduses detaile pildistada, et nende märkamiseks peab aega olema. Otsima. Minema pildi sisse. Minema looduse sisse.
Olen viimasel ajal mõistnud, et kui ma ei võta mingi hetk oma fotokat ja ei kobi loodusesse, siis muutun ma seesmiselt rahutuks. Ja ma võin tunde kuskil põõsas, põllul või lillepeenras, lumehanges istuda ja pilte teha. Laupäeva hommikul, tegelt lõunal, saabus see järjekordne õnnis hetk. Öösel oli just külmetanud ja taevas oli selge ning päike mängis maastikule kauneid värvitoone. Ei, ma ei pidanud kaks korda mõtlema. Võtsin oma fotoka ja suundusin u 10 meetri kaugusele põllule (kui seda nii võib nimetada. olin nimelt õe juures ja neil on maja ees tihedaks kasvanud heinamaa või midagi sellist). Ja nii ma siis roomasin seal ja tegin pilte. See oli nii ilus. Kogu need ruutmeetrid, mis minu pärast olid, olid kui üle suhkrustatud.

Vaata ise:
http://picasaweb.google.com/dairetiigivee/PIksehRmatisesLoodus#

Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid... ümisesin seal põllul, lombis roomates. Naeratus huulil.

Sellised vaatamise hetki on meie eludes nii vähe. Ja ma olen Jumalale nii tänulik, et neid on, ja kui teinekord ma ise ei näe või ei viitsi minna vaatama, siis ma luban, et Ta võib mu sinna vägisi viia ja nina ette pista =)

Sellised siis mõtted veel vanas aastas. Eelviimase päeva esimestel minutitel. Kuuleme, näeme, loeme, kirjutame taas uuel aastal. Aitäh, teie, kes te seda blogi loete ja minu elule kaasa elate/palvetate, et olemas olete ja ma võin naeratades teie peale mõelda.

Ilusat vana aasta lõppu!

eile

Üks postitamata jäänud mõttejupike...

Eile olid mul nii head mõtted sellest, kui huvitav päev eile oli... Aga täna siin arvuti ees istudes on pea tühi. Tahaks midagi edasi anda ja jagada eilse päeva mõtteid ja tegemisi, aga ma olen täitsa väsinud täna. Pole ammu nii väsinuna end tundnud.
Eilse päeva emotsioonid on küll alles ja toovad naeratuse näole, aga neid naeratusi siia blogisse ju kuidagi ei mana.
Põhimõtteliselt võib nüüd sügis tulla. Mina olen valmis. Puud on kuuris - kolm korda kolm riita maast laeni, kokku kuni 10 ruumi.Ja selleks, et puid kätte saada peab sõna otseses mõttes lae alla ronima. Aga see on igal sügisel (st viimased kolma aastat) olnud tavaline. Vaatan, äkki lähen isegi teen fotosüüdistuse. Hm, ma pole kunagi oma puuriitsid pildistanud :)
Kolm tundi korralikus tempos puude ladumist ongi peamiselt minu väsimuses süüdi, pluss magamatus, mille tingis see, et pühapäevakooli tund oli vaja täna hommikuks ette valmistada. Ppk tunni ettevalmistus jäi aga öö peale, sest pärast viimaseid puid, mis said jooksuga kuuri visatud, oli meil pool tundi aega, et teatri jaoks end valmis seada. Tosca.

Iga halb asi on millekski hea

See, et ma täna terve päeva olen kodus tõbine olnud, on positiivselt mõjunud minu picasa piltide leheküljele ja ka käesolev bloog on saanud pisikese täienduse :)
Uskumatu ikka: kui mind ei ole weebis, siis mind ei ole olemas...
Kuulsin just üks päev, et Nokia tunnuslause on küll "Connecting People", ent tegelikult on mobiiltelefonistumine viinud inimesed hoopis teineteiset kaugemale.
Mulle ei meeldi see...
Samas, kui meil ei oleks telefone ja arvuteid, siis kõige selle globaliseerumise juures ei õnnestuks mul üldse kallitega "connectida".
Kogu selle kiire elu juures peab ikka ja taas võtma aja maha ning inimestele isiklikult külla minema. Eks ma endale seda juttu ju räägingi!

Kristjan sai 3

Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas

No, jah, ongi sügis. Pärast kevadet. Ma tegelt üldse ei nurise. Oli, mis oli. Suvi ometigi oli ju tore ja sai palju toredate inimestega aega veeta, ja puhata. Ja nüüd ma ootan külma lumist talve. Ma tean küll, et olen vähemuses oma pakase soovi osas, aga mulle meeldib külm talv ja lumi. Ei taha sel aastal halli ja udust, nii et ei tee ööl ega päeval vahet. Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas, nagu kõlab minu uues lemmiklaulus. Mulle meeldib lill ja mulle meeldib krokodill ja mulle meeldib suvi ja valge lumi, mulle meeldib ahju ääres tuli hõõgumas, mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas... Ja kui on külm talv, siis tuleb seda ahju ääres istumist päris palju.
Pealgi tänu tatisele ja niiskele ilmale levivad ka viirusehakatised palju paremini inimeselt inimesele. Täna ma siin istungi küüslaugu ja vietnamisalvi aurudes, ei hakanud tatise ja tõbisena tööle minema. Juba eelmisel nädalal oli palju neid, kes viirustega koju jäid, aga ma püsisin vapralt veel ridades, kuni eilseni. Jama. Ma nii lootsin, et sel sügisel õnnestub mul mööda hiilida aga näed, ikka saadi kätte. Tegelikult ongi ainult täna mul aega haige olla, homme ka pool päeva, aga siis tuleb jälle sotsiaalelu elama hakata.
Mulle meeldib ;)

"Te olete igaüks eriline!"

Agape väljasõidul Hiiumaale, oli meil üheks sealseks ülesandeks, kirjutada iga inimese kohta, kes sel väljasõidul olid (kokku oli meid 12), üks iseloomustav sõna ja üks tugevus, mis sellel inimesel sinu arvates on. Midagi positiivset ja ülestõstvat. Proovige. Võta inimesed, kellega sa väga palju kokku puutud, ja kirjuta tema kohta midagi positiivset, midagi, mida sa temas hindad. Tõeline väljakutse. Mitte sellepärast, et inimestes midagi head ja positiivset ei ole, aga sellepärast, et ma ei ole varem selle peale nii moodi mõelnud. Pigem ikka mõtlen selle peale, mis asi mind mõnes inimese häirib ja mis ette jääb. See, mida ma hindan ühes või teises inimeses, selle peale üldse ei mõtlegi, see on olemas ja loomulik.

Tänapäeva kultuuri iseloomustus

Daniel Boorstin, endine Kongressi raamatukoguhoidja ja Smithsoni Riikliku Ameerika Ajaloo Muuseumi direktor, iseloomustab tänapäevast kultuuri järgmiselt:

"Hommikusöögi kõrvale lehte lugedes ootame - isegi nõuame -, et see pakuks meile uudiseid kõige eelmisest õhtust saadik toimunu kohta. Tööle sõites keerame lahti autoraadio ja ootame uudiseid selle kojta, mis on toimunud pärast hommikulehe trükkiminekut. Koju jõudes ootame, et maja pakuks meile peavarju, oleks suvel jahe ja talvel soe, pakuks meile lõõgastust, lisaks väärikust, ümbritseks maheda muusika ja põnevate harrastustega, oleks mänguplats, teater ja baar. Ootame, et meie kahenädalane puhkus oleks romantiline, eksootiline, odav ja mitte pingutusi nõudev. Ootame kauget õhustikku, kui külastame lähedalasuvaid paiku; kaugeid paiku külastades ootame, et kõik oleks lõõgastav, hügieeniline ja ameerikapärane. Ootame igal hooajal uusi kangelasi, kirjanduslikke meistriteoseid igal kuul, midagi põnevat igal nädalal ja harukordset kogemust igal õhtul. Eeldame, et igal ühel on õigus mitte nõustuda, kuid arvestame sellega, et kõik on lojaalsed ja ei loksuta viienda konstitutsiooniparanduse paati. Eeldame, et kõik usuvad sügavalt oma religiooni, vähem hindamata neid, kes ei usu. Eeldame, et meie riik oleks suur ja mitmekesine ning valmis igaks väljakutseks. Eeldame, et meie riiklikud sihid oleksid selged ja lihtsad, annaksid suuniseid 200 miljonile inimesele ja neid saaks osta ühe dollari eest nurga pealt putkast.

Me ootame kõike ja eimidagi. Me eeldame vastuolulist ja võimatut. Me tahame avara salongiga väikeaoutosid ja säästlikke luksusautosid. Tahame olla rikkad ja helded, võimsad ja halastavad, aktiivsed ja mõtisklevad, sõbralikud ja konkurentsivõimelised. Eeldame, et meid inspireeriks suurepäraseks nimetatud keskpärasus, et meid muudaks kirjaoskajaks kirjaoskamatu lähenemine kirjandusele. Tahame süüa ja olla saledad, pidevalt elukohta vahetada ja olla naabritega üha lähedasemates suhetes, minna enda valitud kirikusse ja siiski tunda, et see juhib meid, austada Jumalat ja olla ise jumal.

Kunagi varem pole inimesed olnud rohkem oma keskkonna peremehed. Kunagi varem pole nad tundnud end petetuma ja pettunumana."

üks mõte...

Sandra seisis kraanikausi juures nuga käes ja lõi aega surnuks...

Schuberti missa, G-duuris

Eile tuli Salemi kirikus Tartu kirikute ühendkoori ja Elleri sümfoonia orkestri esituses ettekandele Schuberti missa. Homme Pauluse kirikus.

Lumememm

Tegime Tobiase ja Mattiasega täna selle aasta esimese lumememme :)

Jumal - hääbumatu tingimusteta armastuse allikas

Minu jutlus 2. märtsil Kolgata kirikus

Minu tänane mõte on ajendatud minu lähedasi inimesi viimasel ajal tabanud olukorrast, kus nad on olnud sunnitud olema tunnistajateks nende lähedaste inimeste abielu purunemistele – kristlike abielude. Viimased kestsid vaid – kaks kolm, viis aastat. Ma ei tea, kui palju oli abielulahutusi kristlaste seas paar-kolm-nelikümmend aastat tagasi ning kas see tendents on viimastel kümnenditel olnud pigem progresseeruv, aga mind kui noort vallalist neid pani see mõtlema. Ilmalikud abielud lagunevad, sest armastus sai otsa, sest see inimene ei ole enam see, kellega kunagi sai abiellutud. Sama olen ka kuulnud purunenud kristlike abielude kohta, et armastus sai otsa. Mis tähendab armastus sai otsa? Jumal, kes on armastus, kelle palge ees kaks noort laulatati, kes õnnistas neid ning andis neile ka kaasa oma armastuse, mida teineteisega jagada. Kuidas saab Jumala antud armastus otsa lõppeda?

Ma ei taha rääkida abielust, sest see ei ole päris minu valdkond, milles sõna võtta, aga ma tahan jagada mõtteid, mis mul tekkisid, kui ma mõtlesin armastuse kui sellise peale. Armastuse peale, mis peaks inimesi ühendama ja koos hoidma, ja mitte ainult abielus, vaid ka sõprade vahelistes suhetes.

Inimeste omavahelistes suhetes on enim täheldatud kolme eri liiki armastust.

Nimetagem esimest nendest JUHUL KUI armastuseks. See on armastus, mida antakse siis, kui teatud nõudmised on täidetud. Sa pead selle ära teenima. „Kui oled hea laps, siis issi armastab sind.“ „kui sa saad häid hindeid, siis me armastame sind“ ütlevad tihti lapsevanemad. „J K“ armastust pakutakse vastu millegi eest, mida armastaja tahab/vajab. Selle motivatsioon on põhimõtteliselt isekas ja selle eesmärk on saada midagi vastutasuks armastuse eest. Sellisel armastusel on alati varjatud tingimused. Niikaua, kui tingimused täidetakse, on kõik korras. Õnnetuseks hävitab niisugune armastus alati iseennast, sest varem või hiljem ei suuda üks partner enam teise nõudmisi täita.

Teist liiki armastus on „SELLEPÄRAST, ET“ armastus. Selle armastuse puhul armastatake inimest sellepärast, kes ta on, või sellepärast, mida ta teeb. Teisisõnu, selle armastuse kutsub esile teatav tingimus või omadus armastatud inimese elus. „Armastan SP, et“ kõlab sageli nii: „Ma armastan sind SP, et sa oled ilus,“ Ma armastan sind, sest sa oled rikas; sest sa oled nii erinev teistest, nii populaarne jne.“ Tihtipeale ollakse armunud mitte inimesse endasse vaid tema positsiooni, staatusesse, millessegi välisesse. Armastus „SP, et“ ei kõlagi iseenesest väga halvasti. Inimesed tahavadki, et neid millegi pärast armastatakse – SP, kes nad on või tema elus olevate asjade pärast. Selles ei olegi iseeenest midagi halba. Ja kindlasti on see eelistatav „J K“ tüüpi armastusele. „J K“ tüüpi armastus tuleb ära teenida ja nõuab ühelt osapoolelt palju pingutusi. Kui keegi armastab meid SP, kes me oleme, võime tunda end palju vabamalt. Me teame, et meie juures on midagi armastusväärset. Ent ka see armastus võib üsna kiiresti otsa lõppeda. Mis siis, kui tuleb keegi populaarsem, keegi ilusam, keegi rikkam. Samuti on sellisel armastuse tüübil see viga, et tihti jääb seespoolne inimene tundamatuks, sest kardetakse lasta teisel teada, milline see inimene tegelikult seest poolt on. Nad kardavad, et kui tõde ilmsik tuleb, siis aksepteeritakse või armastatakse neid vähem või jäetakse hoopis maha.

Õnneks on olemas veel kolmandat liiki armastus. See armastus on ilma tingimusteta. See armastus ütleb, et ma armastan sind hoolimata sellest, kes sa oled sügaval sisimas. ma armastan sind hoolimata sellest, mis võib sinus muutuda. Sa ei saa teha midagi sellist, mis võiks kustutada minu armastuse sinu vastu. „ma armastan sind, PUNKT!“

„Armastus, punkt“ ei ole pime armastus. Kaugel sellest. See võib teada teisest inimesest väga palju. See võib tunda teise inimese puudujääke. Ta võib tunda teise vigu, kuid ometi aksepteerib ta inimest midagi vastu nõudmata. Sellist armastust ei saa kuidagi ära teenida. Selle suurendamiseks ei saa midagi teha. Seda ei saa ära kasutada. Sellel ei ole varjatud tingimusi. Ta erineb „SP, et„ armastusest selle poolest, et teda ei kutsu esile ükski veetlev omadus armastatavas inimeses. Selline armastus armastab ka kõige väärtusetumat inimest, otsekui oleks ta lõputult väärtuslik.

„Armastus, punkt „ võib kogeda vaid terviklik ja ennast teostanud inimene - selline, kes ei pea pidevalt suhetest elu ammutama, et täita oma elu tühje kohti. Ennast teostanud inimene on täielikult vaba end suhtes andma midagi vastu nõudmata.

„Armastus, punkt“ on andev suhe. Ta ei jõua ära oodata, et anda. Teised kaks armastuse liiki ei malda oodata, et saada. ANNAB on teine viis, kuidas kirjutada „armastus, punkt“ See annab endast tasuta. Ja selles suhtes ei ole ruumi hirmule, pettumusele, pingetele, kadadusele või kiivusele.

Need eelnevad armastuse liigid ei kehti ainult romantilistes suhetes vaid ka sõprussuhetes. Ka sõprussuhted rajanevad tihti, eriti nooruspõlves „J K“ ja „SP“ et armastusel, ent tõenäoliselt ei kesta nad kaua või teisenevad. Sest nagu abikaasa nii on ka sõbrad pigem eluaegsed ning püsivad koos ainult tingimusteta armastusel. Teineteise täielikul aksepteerimisel.

Kui see eelpool mainitud mure oli mind ühel päeval tabanud, siis mõtiskledes Jumala ees seistes avasin Piiblist teada tuntud kirjakoha armastuse ülemlaulust. 1. Kor 13 ptk. Ja minu pilk jäi püsima salmil 8 - „Armastus ei hääbu kunagi“. Nii ütleb Paulus oma kirjas korintlastele. Armastus ei hääbu kunagi. Ent ometigi sai armastus otsa. Kuidas nii, et ei hääbu kunagi. Loen, mida Paulus kirjutab alates salmist 4.

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
⁵ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
⁶tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
⁷Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.

Kui vaadata eelpool loetletud nimekirja sellest, milline on armastus, siis ei tahaks kuidagi panna nende omaduste ja inimese vahele võrdusmärki. Inimene on oma loomult pigem kannatamatu kui pika meelega; pigem karm kui hellitav; pigem kade kui lahke; pigem kelkiv ja hooplev, kui püsiks vagusi ja oleks alandlik; pigem oleks ainult omakasul väljas kui jagaks lahkelt teistele; pigem ärrituks ja jätaks meelde paha, kui oleks rahulik ja andestav; ega ikka ei lepi kõigega ega ikka ei talu kõike.

Oma loomusega üksi olles tapaks tavaline pattu langenud inimene armastuse. Ükski inimene ei suuda omast jõust olla lõpuni leplik, rõõmus, pika meelega, hellitav. Ainult Jeesus suutis ja ainult Jumal on see, kelle kohta võiks need omadusõnad kehtida. Jumal ei anna oma armastust välja „JK“, ma teen, mida Jumal käsib või „SP“ et ma olen kuulekas. Ei, Jumal, öeldes läbi Jeremia (31,3) „Ma olen sind armastanud igavese armastusega,“ Ta armastab meid igavese - tingimuseta armatusega.

Meie ilma Jumalata ei suuda olla lõpuni armastavad. Nii lihtne. Ainult üksnes kogu hääbumatu tingimusteta armastuse - Jumala juures olles võib inimene olla kõik see, mis on armastus. Üksnes siis, kui ma olen otsustanud vastu võtta Jumala tingimusteta armastuse, siis, kui olen ise kogenud tingimusteta armastust, üksnes siis saan jagada välja armastust, mis on tingimusteta.

Aga Jumala ligiolus püsimine on otsus ning järelikult on ka armastus otsus. Ma tahan armastada järelikult ma otsustan olla leplikum; ma tahan armastada järelikult ma otsustan olla pika meelega jne. Ma tahan armastada – tähendab ma otsustan teha armastuse tegusid - tingimusteta.

Armastus lihtsalt on. Nii nagu Jumal lihtsalt on. Armastus ei hääbu kunagi nii nagu kunagi ei hääbu ka Jumal. Ja armastus ei saa otsa, kui inimene püsib igavese armastuse allika ligidal – so Jumala ligidal.

Which Sports Car Are You?

You're a classic - powerful, athletic, and competitive. You're all about winning the race and getting the job done. While you have a practical everyday side, you get wild when anyone pushes your pedal. You hate to lose, but you hardly ever do.
Chevrolet Corvette


Which Sports Car Are You?

Kevadväsimus ja kurbus Eesti meeste pärast

Ma arvan, et see on kevadväsimus, mis mind juba kolmandat päeva vaevab. Silmad pole juba ammu keset päeva nii rasked olnud, kui nüüd. Ja ma magan korralikult vähemalt 8 tundi ööpäevas. Küllap on see varajane kevad.
Teine asi, millele olen viimastel päevadel kurbusega mõelnud, on Eesti noorte meeste kurb saatus. President tõi oma aastapäevakõnes välja huvitava fakti - tsiteerin

"Äsjane Tartu Ülikooli naistekliiniku uuring ütleb, et ligi pooltel üle 35-aastastest lasteta naistest on jäänud pere loomata. Ja seda mitte põhjusel, et nad tegid karjääri või sundis majanduslik olukord töö lastest ettepoole. Ei. Need naised pole kohanud partnerit, abikaasat, meest, kellega oleksid soovinud või võinud saada last.
Miks? Sest mehi pole. Otseses mõttes. Aastas sureb üle viiesaja mehe vanuses 20-39 eluaastat. Noorte hulgas ületab meeste suremus naiste oma neli kuni viis korda. Suurem osa neist surmadest oleksid võinud olemata olla, sest surma põhjustas õnnetus, vigastus või mürgitus.
Sajandialguse seitsme aasta jooksul oleme endi hulgast kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. See on peaaegu terve Eesti Kaitseväe isikkoosseisu jagu. Üle nelja tuhande loomata pere. Ligi kümme tuhat last, kes jäid sündimata, sest isa ei olnud."

Masendav, kas pole? Täna hommikul hukkus autoõnnetuses veel üks noor mees...

Mida saan mina teha, et Eesti mehed end sõna otseses mõttes ei tapaks? Mida sina saaksid teha? Usun, et tähtsaim on neid hinnata sellistena nagu nad on ning mitte sundida neile peale rolle, kohustusi, mida nad ei suuda täita. Ei taha täita, ei ole nende loomuses täita.
Vanasti oli 23. veebruar Nõukogude armee aastapäev ja ühtlasi ka meestepäev. Meestepäeva meil enam ei ole. On ainult isadepäev. Aga on naistepäev ja on emadepäev. Kas mees, kes ei ole veel isa, ei vääriks ka ühte päeva, mil neile nats rohkem meeldivalt tähelepanu pöörataks? Ma arvan, et vääriks. Eriti veel nüüd, kui mehi järjest vähem hinnatakse.

Navitrolla ütles

rikkaks saamise kohta,
et mõned mehed on terve elu pullidele heinu tassinud saamata ise midagi hamba alla, rääkimata sellest, et oleks pulli saanud.

Uskumatu

Minu viimasest postitusest on möödas rohkem kui kaks aastat. No jah. Püüan edaspidi olla hoolsam.
Nüüd elan ma siis jälle üksi. Merle, minu lemmikkorterikaaslane kolis mingiks ajaks pealinna. PÄRIS pealinna. Brüsseli. Peale selle, et jube igav on ilma temata, avastasin ma ka seda, et üksi elamine on üks väga ebarentaabel tegevus. Raiskamine. Enne, kui ahju kütsime, sai kaks inimest sooja, nüüd üks. Enne, kui pesu pesime, sai kaks inimest puhtad riided selga, nüüd üks. Enne, kui süüa tegime, sai kaks inimest kõhu täis, nüüd üks. Rääkimata sellest, et kulud on pea ikka samasugused.
Ja homme on kohustuslik "aitäh-et-oled-minu-sõber" päev. Mulle kohe üldse ei meeldi kohustuslikud tähtpäevad. Sellepärast ei meeldi jõulud ka, et kingitused on "kohustuslikud". Aga minu sõbrad ei ole kohustuslikud :) Oma sõpru hindan ma ülikõrgelt ka siis, kui kõik kohad ei ole punaseid südameid täis. Ja tahan igati nii elada, et nad seda tunneksid. Tegelikud hindan ma neid kõige rohkem siis, kui ei ole nii roosa päev ja saan neile ka vihmasel päeval näiteks vihmavarjuks olla või siis teine päev hoopis päikesevarju all koos naeru lõkerdada. Vot sellised sõbrad on mul.