täna olin tööasjus raamatukogus. istusin seal ja ootasin teist inimest ja siis .... tuli üks noormees, keda ma olen paarkorda varem näinud ja rääkinud temaga (tööga seoses) ja istus mu kõrvale.... liiga kõrvale, oli liiga sõbralik.... ma arvan, ma vähemalt ei tea, et minuga oleks keegi niiiiii silmnähtavalt flirtinud... kõik - tema keha hoiak, vestlemise stiil, naeratused, jutt - see kõik flirtis minuga. ma tundsin ennast VÄGA ebamugavalt. poleks kunagi arvanud, et see võib nii vastik olla... ja samas ma ei saanud lahkuda, sest see oleks olnud ebaviisakas, sest ma olen kristlane ja peaksin kuulama, mis teisel on öelda.... arvan ma... see ei ole nii lihtne, et lihtsalt lahkud...
aga iga mu keharakk karjus ära minemise järele...
ja nüüd tagasi mõeldes selle peale, mõtlen, et tõenäoliselt oli see saatan, kes püüdis mind siivutute mõtetega, mis sellest vestlusest võiksid välja kasvada, lihtsalt lõksu püüda ja minu tundeid V vastu kõikuma lüüa...
Oi kui suur on kristlase võitlus igal elualal ja see tabab sind tavaliselt just siis, kui sa seda kõige vähem üleüldse ootad.
Kui õrnhabras on ikka piir õige ja vale vahel, Jumala piiride ja saatana pärusmaa vahel ja kui õrnad ja haavatavad on ikka inimesed....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar