Uitmõtted

On laupäev. Ma täna tööd ei tee. Lihtsalt ei tee. Lõpetasin eile kontoris kell öösel. Täna teen muid asju - asju, mille olen ka lubanud ära teha. Hea meelega lubasin. Hommikul tegin ühe kiire cateringi Anna Edasi kohviku jaoks. Hetk tagasi saatsin Moonesse järgmise nädala lillede tellimuse ära. Maril on laupäeval pulmad ning mul on suur au ja rõõm taas lilleseaded teha. Vahelduseks. Kuna Heartbeat Tallinn 2012 korraldamine on minult võtnud kogu minu aja, siis pean väga valima, mida ma vahelduseks teen ja teha tahan/saan. Valin palju, valin vastavalt oma annetele ja sellele, kuidas need tegevused mulle endale energiat annavad. Isekas? Ei, mitte seekord. Minu töö Heartbeat Tallinna korraldamisel ongi üks suur teistele mõtlev ja nende heaolu arvestav, et kui ma neil vähestel vabadel tundidel iseendaga saan tegeleda, siis nii ongi hea.

Mõni aeg tagasi teadsin ma, et ma olen see, mida ma teen. Et mulle andis minu väärtuse see, kui hea oli minu sooritus. Tegelikult vist ei piisanud ka ükskõik kui heast sooritusest, ma polnud ikka piisavalt hea. Enam ma nii ei mõtle. Ja nüüd ma lihtsalt teen, sest mulle meeldib, ja kui ka väga ei meeldi, sest ega kõik tegevused siin elus ei peagi meeldima, aga tegema peab, siis ma teen need ikkagi ära - rõõmuga. Teen neid asju, mida ma tean, et ma oskan, ja samas on mulle ka piisavaks väljakutseks, et õppida ja areneda. Aga minu väärtus ei sõltu sellest, kas ma õnnestun või mitte. Ja ma võin "ei" ka öelda.

Üheks suureks vahelduseks on viimasel poolaastal olnud töö juures osalemine raamatu Significant Women materjali nö testgrupis. Mitte algusest peale meeldivana tundunud kohustus oma ellu sügavuti minna ja sellest kõik see, mis Jumal sinna pannud on, esile tõsta. Küllap on väga suur osa selles, et ma end enam läbi tegevuse ei väärtusta, ka sellel materjalil. Aga et mis siis täpsemalt? Ma ei teagi. Kogu materjal - see, kuidas esimesed mitukümmend lehekülge ja tunde otsisin ja leidsin, kelleks Jumal mu loonud on, sh kõik need imelikud ja vahel häirivad iseloomu-, käitumisjooned; see, kuidas saab paika see, et mulle annab väärtuse üksnes Jumal; see, et neil meeldivatel ja mittemeeldivatel iseloomu- ja käitumisjoontel on ka tegelikult Jumala plaanis eesmärk ja see, et seda elu ei ole mõtet muud moodi, kui kõike seda eelnevalt arvesse võtta ja selle Ühe tahtmises terviklikult elada. Sest Tema teab, Teda saab usaldada, Tema on mu loonud - eriliseks naiseks. Nagu ka sinu.

Juulikuu lõpus saab see raamat olema ka eesti keeles ja annab paljudele teistele naistele võimaluse oma elu läbi Jumala silmade näha. Elumuutev kogemus. Raske, aga soovitan.  

Ma lähen panen nüüd kana keema ja teen puljongi kõrvitsasupi jaoks. Vahelduseks purgisupile, mida ma viimastel nädalatel olen söönud rohkem kui terve elu jooksul, sest lihtsalt pole olnud aega endale ise süüa teha. Päeval tegin chocolate chip cookisid. Oli isu. Juba mitu päeva on olnud. Aga kuna ma söön ise niikuinii ainult paar tükki, siis ülejäänud viin naabritele ja kontorisse..., sest mulle meeldib.
Kell on 21 ja õues on valge. Energiat on ka kõike teha. Suvi. Tänu Jumalale!

Kes mina siis olen?

Sattunud kohustuslikus korras raamatu "Signficant Woman" testgruppi oleme viimased nädalad neljakesi otsinud/avastanud seda unikaalsust, mille Jumal meile andnud on.

Esimese etapina ehitame alust, et edaspidi suuna ja tegutsemise tegeleda.

Aluse ehitamine lihtne, materjal ise nii keeruline. Materjaliks inimene ise.
Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma alati küsinud: "Aga kes mina siis olen!? Kuhu mina kuulun?"

On teada tõde, et selleks, et inimene oskaks teisi armastada, peab ta kõigepealt iseennast armastama. Sellest tulenevalt - selleks, et inimene näeks teistes unikaalsust, peab inimene saama esmalt teadlikuks enda unikaalsusest ning seda jaatama.

Inimese unikaalsus ei tulene ainult ühest omadusest. Selle annavad kokku mitmete osiste harmoonia, milleks siis on olulisimad suhted, oskused ja võimed, elu kogemused, vaimuannid ja iseloom, mis kõik Jumala poolt inimeses üheks tervikuks seotud saab.
Minu postituse ajendiks sai aga hoopis temperamendi test, mis lihtsustatult inimesed nende tugevuste ja nõrkuste põhjal nelja rühma asetab. Eks nendne testide ja klassifitseerimistega on ikka nii, et ühtedes tekitab see trotsi, et inimene nii lihtsalt kasti pannakse, ja teises kutsub enese leidmine esile elevust ja väikese egopai.

Aga... Olen alati oma temperamendi tüübiks määratlenud sangviinik (peamiselt gümnaasiumi ajal tehtud testi põhjal ning hilisematel aastatel pole sellesse enam süvenenud). Pealegi normaalsed inimesed ongi sangviinikud ju, eks? Eriti veel, kuna ülejäänut kolme tüüpi kasutatakse peamiselt sõimusõnana - koleerik (närvihaige), melanhoolik (nutune) ja flegmaatik (loid). Loomulikult olen ma siis normaalne sangviinik.
Materjalides, mis me kasutuses, on iga temperamendi tüübi ees samuti omadussõna, mis aga erineb minu poolt kirjeldatustest nagu öö päevast. Populaarne (loomulikult!) sangviinik, aga... jõuline koleerik, täiuslik melanhoolik ja rahulik flegmaatik. Ja lisaks kõigele selgus, et tegelikult pole minus väga palju sangviinikule omaseid jooni (ja ma arvan, et neid pole kunagi ka väga palju olnud). Kõik neli temperamendi tüüpi said minu jaoks hoopis teistsuguse iseloomustuse ja niisamuti elasid minu joaks uuestisünni läbi ka nende kandjad. Sõltumata temperamendi tüübist on meis kõigis tugevusi ja nõrkusi ja just need kokku teevadki meist just need, kes me oleme ja kelleks Jumal meid loonud on.


Sellised rõõmsad leidmised siis...

järgneb...

"Üksnes Jumala juures on mu hing vait" Psalm 62:2

Tähelepanek

Võtsin eelmisel esmaspäeval kilo juurde. Tegelikult isegi kaks.
Jõusaalis. Treenin nüüd kahekiloste hantlite asemel kolmestega.

Kui Jumal lubab

Kui ma paar päeva tagasi suures septembri ilmas Tallinn-Tartu bussi peale istusin, sain mõtte, millele varem polegi mõelnud - kui Jumal lubab.
On mingid asjad, mis juhtuvad siis, kui Jumal lubab. Ja on teised, mis juhtuvad siis, kui Jumal lubab, aga nad ei juhtu, kui meie miskit tegemata jätame.
Istusin bussi peal ja mõtlesin, et paari tunni pärast Tallinnasse jõudmine on ainult Jumala käes. See, et ma õigel ajal õige bussi peale jõudsin, oli minu pühendumise küsimus.

PS!Kõikide minu mõtete all jookseb kogu aeg teadmine, et kõik meie ümber toimub niikuinii siis, kui Jumal lubab, isegi meie kõige suuremas pühendumise astmes.
Just nimelt pühendumise. Sõna pühendumine on ka hetkel minu jaoks selles kontekstis uus sõna. Viimased päevad, mil olen lasknud sel mõttel oma peas ringi hulkuda, pole ma varem selle sõna peale veel komistanudki. Ehkki pühendumine üks minu viimase aja või ehk isegi terve elu lemmiksõnu on.

Aga tulen tagasi mõtte juurde - kui Jumal lubab, ja pühendumisest ehk natuke hiljem. Tegelikult on pühendumine minu jaoks nii suur, sügav, mitmekihiline ja ühtlasi kõikeütlev sõna, et võib nõuda lausa omanimelist postitust.

Kas pole nii, et jätame oma elus palju asju tegemata, sest kardame oma mugavustsoonist välja tulla, vastutust võtta, eksida, kukkuda, naerualuseks saada või oleme lihtsalt laisad ..., ja samas nimetame seda tegemata jätmist täie tõsidusega: "Ehk see ei olnud siiski Jumala tahe."
Paljud Jumalat mitteuskuvad ja mittetundvad inimesed ütlevad tihti nende kohta, kes Jumalat ja Tema kõikejuhtimisse usuvad, et nad usuvad kõrgemasse juhtimisse, et mitte oma elu eest vastutust võtta. Et kui on keegi kõrgem, kes niikuinii otsustab meie eest, mis on õige ja mis vale, siis on ju lihtne. Ja nii paljudel juhtudel ongi. Ehkki ka mitteuskujate hulgas on palju neid inimesi, kes kaks kätt saatuse poole tõstavad ja vastutusest kõrvale hiilivad.
Kuna Jumal on andnud inimesele esimesest päevast peale vaba tahte, siis taandub minu arvates kõik siiski lõppeks sellele, kuidas me kooskõlas Jumala Sõnaga oma igapäevast elu elame. Usun, et tihti ei seisa me valiku ees - kas üks või teine on Jumala tahe, vaid pigem annab Jumal meile valida mitme võimaluse vahel ja kumbki neist võimalustest ei pruugi olla õige ega vale - need on lihtsalt võimalused, mille läbi saab ja tahab Jumal meid õnnistada. Aga selleks, et õnnistus kätte saada, peame ise valiku tegema - kahe õige valiku vahel.
Üks minu lemmiknäiteid selle kohta Piiblist on Joosua ja Iisraeli rahva Jordani jõe ületamine: "Ja niipea kui need, kes kandsid laegast, jõudsid Jordani äärde ja laegast kandvate preestrite jalad puudutasid veepiiri - kõik Jordani luhad on ju vett täis kogu lõikusaja-, jäi ülaltpoolt voolav vesi seisma" (Jos 3:15-16a). Jordan kuivas sel hetkel, kui inimene oli teinud usaldava sammu Jumala juhtimise suunal. Ehk ühe teise mõttega - vee kandmisvõimet ei saa testida ilma sinna peale astumata.

Kas polegi koos Jumalaga elamise võlu just selles, et võime oma mugavustsoonist välja tulla, vastust võtta, eksida, kukkuda, naerualuseks saada ja samal ajal teada kogu oma hingest ja uskuda, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28).

Aga pühendumisest siis järgmisel korral.

Pühin oma blogi tolmu alt välja

Juba paar viimast päeva olen kirjutamise meeleolus olnud ja mõtlesin, et mis siis ikka, otsin ka blogi üles, kus saan oma mõtteid maailmaga jagada. Mitte küll neid kõige isiklikemaid, aga siiski neid, mis Jumal ja elu-olu situatsioonid minule kätte on toonud ja mis mulle olulised ning ehk ka minu elu ja mõttemaailma korrigeerinud. PS! Tolm blogi peal oli nii paks, et ma isegi ei teadnud, kus interneti avarustes ta üldse asubki :) Aga üles leidsin.

Igal meie sõnal on kaal!

Kristel küsis minu käest täna, miks ma ei ole midagi ammu blogisse kirjutanud, ta nii ootab, millal kirjutan sellest, millest ma mõtlen.
Tegelikult püüan ma oma praegusel eluperioodil kirjutada iga päev... oma päevikusse, käsitsi. Vahepeal ei olnud ma selles väga järjekindel, et kirjutada üles oma mõtted, mis mul päeva jooksul olid tekkinud või millele Jumal oli mu tähelepanu pööranud. Ent olen viimastel kuudel aru saanud, et see aitab mul endast paremini aru saada ning oma seisukohti selgemini välja öelda ja Jumalat paremini tundma õppida ja minu suhet Temaga.
Minu isiklik arvamus on, et olgugi, et internet on suur ja mõõtmatu, ei ole ka see siin (nagu ei ole seda ka meie kaaslased ümberringi) prügikast, kuhu võiks kõike valimatult sisse visata. Näiteks kirja panna kõik mõtted, mis pähe tulevad. Olen lugenud blogisid, mille lugemisel ma olen mõistnud, et tegelikult ei taha ma seda blogi enam lugeda, sest see tegi mind kurvaks. Või siis, kui korrektselt öelda, siis selle inimese kirjapandu tekitas minus pahameelt. Tema suhtumine, kui lõpuni aus olla...

Kui mul ei ole midagi head, positiivset või ülesehitavat kirjutada, siis ma ka püüan seda mitte kirjutada. See maailm pakub meile niigi palju halbu uudiseid päevast päeva ja ei vaja lisa. Ei, ma ei kontrolli kõiki ja kõike ja ei mina tea, mis kellegi tuju rikub või heaks teeb, aga mida ma saan kontrollida, on minu sõnad ja kas need on siia kirja pandud armastuses oma lugeja vastu. Armastuses Jumala vastu - Teda oma sõnade ja mõtetega austades.

Samuti ei näe ma ka põhjust pidada blogi, et kirja panna oma päevakava - á la tõusin täna kell 7:15, ilm oli ilus päikeseline. Siis sõitsin sealt sinna ja oi, poole tee peal avastasin, et olin mobiili koju unustanud, siis sõitsin uuesti koju, sest muidu ma ei oleks saanud mobiilselt parkida, kui ma Mariaga linnas hommikul kokku sain jne jne ja nüüd on kell 22:22 ja ma istun siin oma arvutis ja mõtlesin, et kas ma ikka kirjutan täna siia blogisse või loen hoopis Piiblit... jne jne.

Ei, mulle meeldib mu elu ja selle privaatsus.

Millest ma siis olen viimasel ajal oma päevikusse kirjutanud või millest mõelnud?

- Võitlustest Jumala ja maailma vahel minu sees...
- "Ärge eksitage ja äratage armastust enne, kui see ise tahab!" Ehk siis mina ja minu praegune põnev elu. Sest ometigi on see väga põnev, kelle Jumal mulle abikaasaks on valinud ja mõtted sellel teemal.
- Don Milleri mõtete enese mõtetega tasakaalustamine või siis edasi arendamine.
... ja mõni teema veel, mis minu enda teada praegusel hetkel jäävad, sest nende välja ütlemine võib kellelegi komistuseks olla.

Aga ma kirjutan ikka. Just siis, kui ma tunnen, et ma seda enda teada ei saa jätta. Seniks olen ma aga valmis kõigest sellest, millest ma mõtlen, aga avalikult kirja ei pane, eravestlustes rääkima.

"Jumalale allumine toob rõõmu ja õnne, mis on kaugelt üle mistahes naudingust, mida su maised mõtted või sõnad võivad sulle tuua." Sellest olen ka mõelnud...

Tugitool

Vanemad inimesed teavad rääkida, et kui inimene endale tugitooli hakkab ihkama, siis on ta vanaks jäänud. Ma vist olen siis vanaks jäänud, sest mul on mõtteis üks tugitool endale osta. Isegi nurk on valmis vaadatud, kuhu see ideaalselt sobiks. Ideaalset tugitooli pole ma aga veel otsima asunud. Ei teagi, kust alusatada? Meelise butiigist? Üks päev võtan selle treti ette. Enne pean aga raamaturiiulid, mille ette tugitool tuleb, korda tegema. Ootan juba huviga seda hetke, sest usun, et olen raamatute vahele igast huvitavaid pilte/märkmeid poetanud, mis nüüd kõik taas avastamist ootavad. Raamaturiiulite koristamine ja seal kolamine (näiteks vanaema juures) on minu meelest üks igati vahava tegevus. Sest lisaks sellele, et sealt vahelt võib leida igast kadunud asju, leiab sealt ka mul-polnud-aimugi-et-mul-see-raamat-oli raamatuid, mida siis kohe selles kaua igatsetud tugitoolis lugema saaks hakata.
Ja ilmselgelt ei ole ma oma "Idiooti" just sellepärast korralikult lugema hakanud, et mul ei ole mugavat aset, kus seda nautida.
Siis on vist viimane aeg endale tugitool osta ;)

Las ma olen nagu olen...

Pärast seda, kui ma viimane kord oma väärtuslikkusest kirjutasin, olen pidanud sellega päris palju taas ja taas kokku puutuma. Inimesed minu ümber on järsku sellest rääkima hakanud, koosolekud, millest ma osa võtan, on sellel teemal ka sõna võtnud, ning isegi jutlused, mida kuulan, on seda teemat puudutanud.
Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud... Jumala silmis.
Aga kuna ma/me olen(oleme) harjunud enda väärtuslikust ära teenima või läbi mingisuguste tegemiste suurendama, siis on sees muster, et ka Jumala juures käivad asjad nii.
Õnneks, ei käi. Ehkki mul on jube raske seda oma ülipragmaatilise mõistusega võtta, aga ma püüan. Eriti kuna sellest on viimasel ajal minu ümber nii palju juttu olnud, siis ei ole mul muud pääsu, kui sellele pidevalt mõelda ja ka seda tõesti uskuma hakata. Seda hakata välja elama.

Üks järjekordne jutlus, mida ma sellel teemal (meie väärtuslikkus Jumala silmis) kuulsin, pööras tähelepanu sellele, et kui Saatan Aadamat ja Eevat Eedeni aias ahvatles, siis ta ütles: "...et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." (1. Ms 3:5) Aga mis on kirjas 1. Ms 1:26? Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks..." Inimene oli juba loodud Jumala sarnaseks, aga millegi pärast tahame me seda välja teenida, et olla Jumala sarnased. Ka Saatan püüab meid sellega meelitada veel rohkem tegema, et olla veel rohkem Jumala sarnane. Ehk sai see kõik alguse Aadamast ja Eevast, kui nad Eedeni aiast välja tõsteti. Ehk mõtlesid nad, et nad suudavad ennast sinna aeda "tagasi töötada". Aga Jumal armastas neid ikka sama palju - olgu nad siis kas siin- või sealpool aeda. Või Kainist ja Aabelist, mil Jumal ühe ohvri peale vaatas ja teise peale mitte. Et äkki, kui ma rohkem teen või toon parema ohvri, mõtles Kain, siis Jumal vaatab ka minu peale, ehk ta aksepteerib siis mind ka. Aga ei saa mitte midagi veel rohkem teha, et olla juba see, kes sa oled. Olla Jumala armastatud looming.
Nii väga, kui ka üks inimene ei tahaks näiteks männiks hakata kleepides omale okkaid külge või kaevates end põlvini liiva sisse, ta ei saa männiks. Niiiiiii väga, kui ta ei pingutaks jääb ta ikka inimeseks. Väga veidraks inimeseks. Huvitav, kas minu pingutused Jumala heameelt ära teenida ja "männiks" hakata näivad sama veidrad, kui inimene püüabki tegelikult männiks hakata. No, on veider. Sealt poolt ülevalt vaadates. Aga siit poolt ei ole. Siit poolt peab aga üha rohkem pingutama, et "mänd" olla. Sest kuidas sa oled inimene, keset kõiki neid pingutavaid "mände". Jube ebamugav ja okkaline on ja piinlik ka natuke mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast, aga nii peab, nii on õige.

Sellised siis minu viimase aja arengud... Päris tore, mõtlesin, et saan selle aasta kokkuvõtte kirjutadagi võtmes, et ma ei pea mitte midagi tegema, et keegi olla :D Ehkki, mida päevad edasi, sest rohkem ma pean tegema, sest tähtajad tulevad peale ja minult oodatakse minu panust töös, lilleseades, kirikus. Aga see on juba muu lugu. See on juba lugu sellest, mis on mu annid ja kuhu on Jumal mu inimesi teenima pannud. Ka ajakasutus ja kui palju üks inimene üldse peab jõudma. Ja sealt jõuan ringiga jälle selle "männiks" hakkamise jutu peale. Aga sellest mõnel muul korral. Seda ma otsin ka praegu - otsin oma kohta, oma tegevust, oma südant. Seniks õpin lihtsalt väärtuslik olema, küll see oma koht ka siis tuleb ;)