Et siis jälle aeg vaadata tagasi ja teha lubadusi ettepoole... =)
Mõtlesin juba mõni aeg tagasi, et uuel aastal tahan rohkem nautida seda elu, mis mul on, ja teha asju põhjalikumalt ja suurema naudinguga. Mitte et ma seni oleksin endale võetud ülesandeid kergekäeliselt võtnud, kuid vahel lihtsalt ei ole aega/tahtmist/viitsimist rohkem pühenduda ja väga palju on ka nö vana rasva pealt saanud teha. Tunnen vahel süümekaid, et niimoodi, vana rasva pealt... aga kõik on seni siiski hästi läinud ja tõenäoliselt olen ainult mina see, kes saab aru, et see läks nüüd vanade oskuste arvelt... Aga mul on sellepärast väga kurb meel... Mäletan veel aegu, kui kohustustele sai varakult aega võetud ning mitte kunagi ei jäänud miski viimasele minutile ega öö peale.
Viimase kahe kuu jooksul olen kaks korda unes oma laulatusele eelnevaid tunde näinud (ääremärkusena võin öelda,et ma pole kunagi varem oma laulatust või sellega seonduvat unes näinud). Esimene kord avastasin pärast järjekordset Agape üritust, et kell on 17:30 ja mul on laulatuseni jäänud poolteist tundi. Noh, järelikult oli laulatus kell 19. Oli ilus suve õhtu, kõndisin edasi tagasi ja mõtlesin, et kas lükkan edasi või lähen panen kleidi selga ja lähen soengusse ja meiki. Siis nägin, et mu üle 80aastane vanaema sõitis mingite vanade sugulastega kiriku ette. Nojah, kui juba vanaema kohal on, kuidas ma siis saan oma laulatust edasi lükata. Kell 17:40 otsustasin, et lähen teen ennast siis korda. Mida peigmees sel hetkel tegi ja kus ta oli, polnud aimugi. Aga südames oli rahu, et küllap saab kõik korda.
Ja teine kord. Mõned nädalad tagasi. Olin järjekordselt Agape asjadega hõivatud. Seekord Saaremaal. Hommikul hakkasin siis Tartu poole tulema, sest kell 14 oli mul seal laulatus. Aga kell 12 mäletan end nii selgelt seismas Tallinna trammis - valge kleit juba seljas, jalas olid sõna otseses mõttes mingid kingad ja valged sokid. Kuna kell oli juba 12 ja laulatus kell 14 Tartus, siis hakkasin ise endale juba meiki ka tegema... Unenägu päädis sellega, et küsisin kellegi käest mobiili, sest mu enda oma millegi pärast ei töötanud, et peigmehele helistada ja öelda, et ma jään nüüd hiljaks... Ja uni lõppes, kui hakkasin numbrit sisse toksima... Kui see number, mis ma sisse panin ja selle mehe number, kellele ma kunagi naiseks lähen, kattuvad, siis annan teada :P Aga taas oli rahu ja ma teadsin, et mu tulevane saab aru, miks ma hiljaks jään.
Ma loodan, et see oli ainult hoiatus, ei midagi rohkemat. Sest olgem ausad, ma ei lähe ju oma laulatuse päeva hommikul tööle. Ega ju... =)
Veel üks jube avastus: kui ma mõni aeg tagasi ei jäänud kunagi hiljaks, siis nüüd on mul see komme hakanud ligi hiilima. Masendav. Ma isegi ei tea, miks see komme on mulle ligi hiilinud.
Aga uuel aastal tuleb see hilinemise juurikaalge minust välja juurida. Ei mingei vabandusi enam. Nii nagu neid pole kunagi olnud.
Ja aega tuleb ka võtta. Mis siis, et maailma kihutab minust ehk mööda, kui ma natukseseks aja maha võtan, las kihutab, aga ma saan talle siis lehvitada, kui ta läheb. Ja seda nautida. Nautida seda, mida ma teen, nautida neid suhteid, mis mul on ja nautida aega, mis mulle on antud. Ja mis kõige tähtsam - nautida suhet Jumalaga.
Kuulan siin just üht mõnusat meeleolu muusikat. Ja mõtlesin tantsimise peale. Tänu tantsu saatele olen ma ju nüüd nii tark ja haritud. Aga elu peaks olema pigem standard- kui Ladina Ameerika rütmis tants, arvan ma. Kus sa liugled üle põranda, sul on aega teha kauneid pöördeid, vaadata enda ümbrust. Seisatud ja liugled vaikselt edasi. Ladina Am omad on rohkem sellised kiired, elust läbi jooksmise tantsud. Ja mis kõige olulisem =) standardtantsudes on sul seljas ilus pikk kleit ja sa näed nii pööraselt ilus ja elegantne välja. Kujuta ette, et sa liugled aeglaselt läbi elu, naudid ümbrust ja seda mida parasjagu teed ning sa näed drop-dead-gorgeous välja. Elu peaks selline olema. Ka standardis on kiireid pöördeid, ära muretse, ei muutu igavaks. Aga vot see oleks elu, mis mulle meeldiks =) Praegusel hetkel...
Sellepärast, ma arvan, meeldib mulle ka looduses detaile pildistada, et nende märkamiseks peab aega olema. Otsima. Minema pildi sisse. Minema looduse sisse.
Olen viimasel ajal mõistnud, et kui ma ei võta mingi hetk oma fotokat ja ei kobi loodusesse, siis muutun ma seesmiselt rahutuks. Ja ma võin tunde kuskil põõsas, põllul või lillepeenras, lumehanges istuda ja pilte teha. Laupäeva hommikul, tegelt lõunal, saabus see järjekordne õnnis hetk. Öösel oli just külmetanud ja taevas oli selge ning päike mängis maastikule kauneid värvitoone. Ei, ma ei pidanud kaks korda mõtlema. Võtsin oma fotoka ja suundusin u 10 meetri kaugusele põllule (kui seda nii võib nimetada. olin nimelt õe juures ja neil on maja ees tihedaks kasvanud heinamaa või midagi sellist). Ja nii ma siis roomasin seal ja tegin pilte. See oli nii ilus. Kogu need ruutmeetrid, mis minu pärast olid, olid kui üle suhkrustatud.
Vaata ise:
http://picasaweb.google.com/dairetiigivee/PIksehRmatisesLoodus#
Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid... ümisesin seal põllul, lombis roomates. Naeratus huulil.
Sellised vaatamise hetki on meie eludes nii vähe. Ja ma olen Jumalale nii tänulik, et neid on, ja kui teinekord ma ise ei näe või ei viitsi minna vaatama, siis ma luban, et Ta võib mu sinna vägisi viia ja nina ette pista =)
Sellised siis mõtted veel vanas aastas. Eelviimase päeva esimestel minutitel. Kuuleme, näeme, loeme, kirjutame taas uuel aastal. Aitäh, teie, kes te seda blogi loete ja minu elule kaasa elate/palvetate, et olemas olete ja ma võin naeratades teie peale mõelda.
Ilusat vana aasta lõppu!
