Pärast seda, kui ma viimane kord oma väärtuslikkusest kirjutasin, olen pidanud sellega päris palju taas ja taas kokku puutuma. Inimesed minu ümber on järsku sellest rääkima hakanud, koosolekud, millest ma osa võtan, on sellel teemal ka sõna võtnud, ning isegi jutlused, mida kuulan, on seda teemat puudutanud.
Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud... Jumala silmis.
Aga kuna ma/me olen(oleme) harjunud enda väärtuslikust ära teenima või läbi mingisuguste tegemiste suurendama, siis on sees muster, et ka Jumala juures käivad asjad nii.
Õnneks, ei käi. Ehkki mul on jube raske seda oma ülipragmaatilise mõistusega võtta, aga ma püüan. Eriti kuna sellest on viimasel ajal minu ümber nii palju juttu olnud, siis ei ole mul muud pääsu, kui sellele pidevalt mõelda ja ka seda tõesti uskuma hakata. Seda hakata välja elama.
Üks järjekordne jutlus, mida ma sellel teemal (meie väärtuslikkus Jumala silmis) kuulsin, pööras tähelepanu sellele, et kui Saatan Aadamat ja Eevat Eedeni aias ahvatles, siis ta ütles: "...et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." (1. Ms 3:5) Aga mis on kirjas 1. Ms 1:26? Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks..." Inimene oli juba loodud Jumala sarnaseks, aga millegi pärast tahame me seda välja teenida, et olla Jumala sarnased. Ka Saatan püüab meid sellega meelitada veel rohkem tegema, et olla veel rohkem Jumala sarnane. Ehk sai see kõik alguse Aadamast ja Eevast, kui nad Eedeni aiast välja tõsteti. Ehk mõtlesid nad, et nad suudavad ennast sinna aeda "tagasi töötada". Aga Jumal armastas neid ikka sama palju - olgu nad siis kas siin- või sealpool aeda. Või Kainist ja Aabelist, mil Jumal ühe ohvri peale vaatas ja teise peale mitte. Et äkki, kui ma rohkem teen või toon parema ohvri, mõtles Kain, siis Jumal vaatab ka minu peale, ehk ta aksepteerib siis mind ka. Aga ei saa mitte midagi veel rohkem teha, et olla juba see, kes sa oled. Olla Jumala armastatud looming.
Nii väga, kui ka üks inimene ei tahaks näiteks männiks hakata kleepides omale okkaid külge või kaevates end põlvini liiva sisse, ta ei saa männiks. Niiiiiii väga, kui ta ei pingutaks jääb ta ikka inimeseks. Väga veidraks inimeseks. Huvitav, kas minu pingutused Jumala heameelt ära teenida ja "männiks" hakata näivad sama veidrad, kui inimene püüabki tegelikult männiks hakata. No, on veider. Sealt poolt ülevalt vaadates. Aga siit poolt ei ole. Siit poolt peab aga üha rohkem pingutama, et "mänd" olla. Sest kuidas sa oled inimene, keset kõiki neid pingutavaid "mände". Jube ebamugav ja okkaline on ja piinlik ka natuke mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast, aga nii peab, nii on õige.
Sellised siis minu viimase aja arengud... Päris tore, mõtlesin, et saan selle aasta kokkuvõtte kirjutadagi võtmes, et ma ei pea mitte midagi tegema, et keegi olla :D Ehkki, mida päevad edasi, sest rohkem ma pean tegema, sest tähtajad tulevad peale ja minult oodatakse minu panust töös, lilleseades, kirikus. Aga see on juba muu lugu. See on juba lugu sellest, mis on mu annid ja kuhu on Jumal mu inimesi teenima pannud. Ka ajakasutus ja kui palju üks inimene üldse peab jõudma. Ja sealt jõuan ringiga jälle selle "männiks" hakkamise jutu peale. Aga sellest mõnel muul korral. Seda ma otsin ka praegu - otsin oma kohta, oma tegevust, oma südant. Seniks õpin lihtsalt väärtuslik olema, küll see oma koht ka siis tuleb ;)
neljapäev, november 19, 2009
teisipäev, november 03, 2009
Teisipäeva pärastlõunased mõtted, mida ei saanud kirja panemata jätta
Kui ma ütlen kellegi nime või mõne toidu, siis tahes tahtmata tulevad pähe mingisugused omadused, millega sul on selle inimese juures kõige rohkem olnud vaja kokku puutuda. Või mõne toidu juures, kui sa tead, millest on jutt meenub sulle selle toidu värv, maitse, konsistents. Maitseb või ei maitse.
Tuli täna juttu ühe tudengiga SASaruteluõhtu kõnelejast ja tänasest õhtusöögist. Andres Jõggar ja kartuli-porrusupp. Täiesti tavaline nimi, isegi vanust ei oskaks nime järgi arvata. Ja see supp, pigem vist ei tekita kui tekitaks isu. Aga inimesel, kes tunneb Andrest, lööb nägu särama või vastupidi tõmbub kulm kipra. On mingisugused kogemused selle inimesega, tema annetega, tema tegemistega, mis meile sellest inimesest pildi loob. Olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid armastatakse ja vihatakse just nende asjade pärast, mida oma elus teinud oleme või tegemata oleme jätnud.
Aga Jumala juures on kõik teisiti. Tema armastab meid lihtsalt sellistena nagu me oleme. Ma ei pea tegema superilusat lilleseadet, selleks, et Jumal ütleks, et oi, Daire nüüd ma armastan sind veel rohkem, või pärast toidu põhjakõrbemist 100 inimesele, ühtäkki Jumal mind enam ei armasta. Küll aga see inimene, kellele ma selle lilleseade tegin ja need 100 inimest, kes sel lõunal toidust ilma jäid. Aga ka toitu kogemata põhjakõrvetades ma siiski hoolisin neist inimestest, isegi kui mul ei õnnestunud seekord neile korralikku süüa pakkuda.
Brie ütles eile Meeleheitel koduperenaistes, et ta on oma elus sadu asju ära rikkunud ja ta jätkuvalt ebaõnnestub oma elus, aga kui on kasvõi üks pajaroog, mis mõnel päeval õnnestub, siis on vähemalt miskiki õnnestunud. (Oma täiuslikust kokaraamatust rääkides).
Mul on nii kahju, et meie, inimeste väärtust mõõdetakse selles, mis me oleme või mis me ei ole...
Aga nüüd sellest kartuli-porrusupist. Minu jaoks on see üks parimaid suppe. Miks? Pange nüüd silmad kinni ja kujutage ette endale sellist õrnrohelist kreemjat suppi, mille konsistents suus on mahe ja teisest küljest rammus ja värske. Ma ei ole seda suppi aasta või kaks saanud, aga ma ikka mäletan, kui hea see on ja täna õhtul saan seda taas nautida. Mõnikord ei ole toitudel väga isuäratavad peakirjad ja teinekord on pealkirjadega üle pingutatud, sest söök ise ei olnud selle nimetuse vääriline.
Kui me ainult suudaks ennast ja üksteist nii armastada nagu Jumal seda teeb... Ilma lisaklausliteta.
Isegi siis, kui lähed sõbra sünnipäevale otse töölt ja ei saanud talle lilli osta, sest alles homme on palgapäev ja see kuu on rahadega väga kitsas olnud; isegi siis, kui sa oled lubanud kellegi lapsi hoida, aga sa ise oled nii väsinud, et ei jõua ennastki püsti hoida; isegi siis, kui oled lubanud aidata kellelgi koristada, et ta oma ruumid korda saaks, et seal pood avada, aga ühed teised kohustused võtavad lihtsalt arvatust rohkem aega ja ei jõua lihtsalt; isegi siis, kui sul kellegagi kohting, aga sa magasid hommikul sisse ja ei jõudnud pead pesta ja nüüd näed oma säravate silmadega ikka nagu juust välja. Aga sa ju ikkagi läksid, sest sõber on oluline mitte lilled; aga sa ju olid nii valmis aitama oma sõpru laste hoidmises, aga sa lihtsalt täna ei jaksa, kindlasti järgmine kord; aga õnneks sai see keegi ka ilma minuta koristatud, sest teised abilised olid abiks; ja kohting oli sellele vaatamata tore, olgugi, et sa ei näinud kuku-surnuks-ilus välja.
Kui me ainult näeksime nende tegude ja tegemata jätmiste taga sündant... Nii nagu Jumal näeb.
NB! Ülalpool toodud näited on ja ei ole ka minu elust :)
Tuli täna juttu ühe tudengiga SASaruteluõhtu kõnelejast ja tänasest õhtusöögist. Andres Jõggar ja kartuli-porrusupp. Täiesti tavaline nimi, isegi vanust ei oskaks nime järgi arvata. Ja see supp, pigem vist ei tekita kui tekitaks isu. Aga inimesel, kes tunneb Andrest, lööb nägu särama või vastupidi tõmbub kulm kipra. On mingisugused kogemused selle inimesega, tema annetega, tema tegemistega, mis meile sellest inimesest pildi loob. Olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid armastatakse ja vihatakse just nende asjade pärast, mida oma elus teinud oleme või tegemata oleme jätnud.
Aga Jumala juures on kõik teisiti. Tema armastab meid lihtsalt sellistena nagu me oleme. Ma ei pea tegema superilusat lilleseadet, selleks, et Jumal ütleks, et oi, Daire nüüd ma armastan sind veel rohkem, või pärast toidu põhjakõrbemist 100 inimesele, ühtäkki Jumal mind enam ei armasta. Küll aga see inimene, kellele ma selle lilleseade tegin ja need 100 inimest, kes sel lõunal toidust ilma jäid. Aga ka toitu kogemata põhjakõrvetades ma siiski hoolisin neist inimestest, isegi kui mul ei õnnestunud seekord neile korralikku süüa pakkuda.
Brie ütles eile Meeleheitel koduperenaistes, et ta on oma elus sadu asju ära rikkunud ja ta jätkuvalt ebaõnnestub oma elus, aga kui on kasvõi üks pajaroog, mis mõnel päeval õnnestub, siis on vähemalt miskiki õnnestunud. (Oma täiuslikust kokaraamatust rääkides).
Mul on nii kahju, et meie, inimeste väärtust mõõdetakse selles, mis me oleme või mis me ei ole...
Aga nüüd sellest kartuli-porrusupist. Minu jaoks on see üks parimaid suppe. Miks? Pange nüüd silmad kinni ja kujutage ette endale sellist õrnrohelist kreemjat suppi, mille konsistents suus on mahe ja teisest küljest rammus ja värske. Ma ei ole seda suppi aasta või kaks saanud, aga ma ikka mäletan, kui hea see on ja täna õhtul saan seda taas nautida. Mõnikord ei ole toitudel väga isuäratavad peakirjad ja teinekord on pealkirjadega üle pingutatud, sest söök ise ei olnud selle nimetuse vääriline.
Kui me ainult suudaks ennast ja üksteist nii armastada nagu Jumal seda teeb... Ilma lisaklausliteta.
Isegi siis, kui lähed sõbra sünnipäevale otse töölt ja ei saanud talle lilli osta, sest alles homme on palgapäev ja see kuu on rahadega väga kitsas olnud; isegi siis, kui sa oled lubanud kellegi lapsi hoida, aga sa ise oled nii väsinud, et ei jõua ennastki püsti hoida; isegi siis, kui oled lubanud aidata kellelgi koristada, et ta oma ruumid korda saaks, et seal pood avada, aga ühed teised kohustused võtavad lihtsalt arvatust rohkem aega ja ei jõua lihtsalt; isegi siis, kui sul kellegagi kohting, aga sa magasid hommikul sisse ja ei jõudnud pead pesta ja nüüd näed oma säravate silmadega ikka nagu juust välja. Aga sa ju ikkagi läksid, sest sõber on oluline mitte lilled; aga sa ju olid nii valmis aitama oma sõpru laste hoidmises, aga sa lihtsalt täna ei jaksa, kindlasti järgmine kord; aga õnneks sai see keegi ka ilma minuta koristatud, sest teised abilised olid abiks; ja kohting oli sellele vaatamata tore, olgugi, et sa ei näinud kuku-surnuks-ilus välja.
Kui me ainult näeksime nende tegude ja tegemata jätmiste taga sündant... Nii nagu Jumal näeb.
NB! Ülalpool toodud näited on ja ei ole ka minu elust :)
Tellimine:
Postitused (Atom)