Daniel Boorstin, endine Kongressi raamatukoguhoidja ja Smithsoni Riikliku Ameerika Ajaloo Muuseumi direktor, iseloomustab tänapäevast kultuuri järgmiselt:
"Hommikusöögi kõrvale lehte lugedes ootame - isegi nõuame -, et see pakuks meile uudiseid kõige eelmisest õhtust saadik toimunu kohta. Tööle sõites keerame lahti autoraadio ja ootame uudiseid selle kojta, mis on toimunud pärast hommikulehe trükkiminekut. Koju jõudes ootame, et maja pakuks meile peavarju, oleks suvel jahe ja talvel soe, pakuks meile lõõgastust, lisaks väärikust, ümbritseks maheda muusika ja põnevate harrastustega, oleks mänguplats, teater ja baar. Ootame, et meie kahenädalane puhkus oleks romantiline, eksootiline, odav ja mitte pingutusi nõudev. Ootame kauget õhustikku, kui külastame lähedalasuvaid paiku; kaugeid paiku külastades ootame, et kõik oleks lõõgastav, hügieeniline ja ameerikapärane. Ootame igal hooajal uusi kangelasi, kirjanduslikke meistriteoseid igal kuul, midagi põnevat igal nädalal ja harukordset kogemust igal õhtul. Eeldame, et igal ühel on õigus mitte nõustuda, kuid arvestame sellega, et kõik on lojaalsed ja ei loksuta viienda konstitutsiooniparanduse paati. Eeldame, et kõik usuvad sügavalt oma religiooni, vähem hindamata neid, kes ei usu. Eeldame, et meie riik oleks suur ja mitmekesine ning valmis igaks väljakutseks. Eeldame, et meie riiklikud sihid oleksid selged ja lihtsad, annaksid suuniseid 200 miljonile inimesele ja neid saaks osta ühe dollari eest nurga pealt putkast.
Me ootame kõike ja eimidagi. Me eeldame vastuolulist ja võimatut. Me tahame avara salongiga väikeaoutosid ja säästlikke luksusautosid. Tahame olla rikkad ja helded, võimsad ja halastavad, aktiivsed ja mõtisklevad, sõbralikud ja konkurentsivõimelised. Eeldame, et meid inspireeriks suurepäraseks nimetatud keskpärasus, et meid muudaks kirjaoskajaks kirjaoskamatu lähenemine kirjandusele. Tahame süüa ja olla saledad, pidevalt elukohta vahetada ja olla naabritega üha lähedasemates suhetes, minna enda valitud kirikusse ja siiski tunda, et see juhib meid, austada Jumalat ja olla ise jumal.
Kunagi varem pole inimesed olnud rohkem oma keskkonna peremehed. Kunagi varem pole nad tundnud end petetuma ja pettunumana."
