Celebrate the Temporary

Celebrate the temporary
Don't wait until tomorrow
Live Today
Celebrate the simple things

Enjoy the butterfly
Embrace the snow
Run with the ocean
Delight in the trees

On a single lonely flower

Go barefoot in the wet grass

Don't wait
Until all the problems are solved
Or all the bills are paid

You will wait forever
Eternity will come and go
And you
Will still be waiting
Live in the now
With all its problems and its agonies
With its joy
And its pain

Celebrate your pain
Your despair
Your anger

It means you're alive
Look closer
Breath deeper
Stand taler
Stop grieving the past

There is joy and beauty
Today

It is temporary
Here now and gone
So celebrate it
While you can
Celebrate the Temporary

By Clyde Reid

Seda tuletas siis Jumal mulle tänasel hommikul meelde... :)

Et ei ole vaja oodata suuremat sissetulekut, paremat elukohta, ideaalset abikaasat enne, kui ELAMA saab hakata. Jumal tahab, et ma elaksin ainult Temale, ainult Temast peab sõltuma minu elu ja selle tegemised. Jumal tahab, et ma oleksin püha Tema jaoks. Alles siis, kui ma olen end Jumale täielikult üle andnud, on tal võimalus näha, kelles on tegelikult minu kindlus ja usk. Alles siis on kindel see, et parema sissetuleku juures ei kaugene ma Jumalast; alles siis on kindel see, et minu kindlus ei saa olema kellegi inimese peal, vaid üksnes Jumalal.
Nagu ma olen enda puhul avastanud - tuleb see rada sisse käia. See on olnud vaevaline, aga iga kord, kui Ta mulle seda jälle meelde tuletab, tõden, et see rada ei olegi enam nii rohtus, vaid sealt võib juba vaikselt aimata ka tee tekkimist.
Meenub 2003. a aastakirjakoht Mt 25:21 "Ta isand lausus talle: "Tubli sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!"
Mõnus on tõdeda, et ma ei ole veel ideaalne ega valmis :oP ja Jumala kannatus on ikka fantastiline. Kuidas ta küll viitsib minuga vaeva näha :)
Egas siis midagi - tuleb pidevalt õppida ustavaks olemist pisku üle ja elada ning tunda rõõmu tänasest päevast.
Tegelikult pole ma niivõrd rõõmus selle sõnumi üle (see muidugi ka), kuid pigem selle üle, et kuulisn Jumalat täna minuga rääkimas :) ja selle nimel tasub juba elada!

kaks inglit :)

Aitäh, Kerli ja Tõnis, et olete olnud nõus mind oma tiiva alla võtma! Eriti nüüd, kui ma seda nii nii väga vajan... Minu kaks inglit ;)
Kuna paljud inimesed, kellega ma seni tihedalt suhtlesin, on "teisele poolele" üle läinud...
Samas jällegi olen palju veel paremaid inimesi juurde saanud... Eks harjumine ja oma mõtete ning huvide suunamine uute inimeste peale võtab lihtsalt aega.

Elu on kummaline ütleks ma selle peale...

täielik ajatus

Fantastiline puhkus... Neli päeva Loksal kõigest ja kõigist eemal. Ei olnud aega, ei olnud kohustusi, ei olnud piiranguid, ei vaadatud kella... Minu kui alati-asjatava-inimese jaoks oli see elamus omaette. Elamus, mille kogemiseks olen nõus loobuma paljustki... Lihtsalt olla ära ja lihtsalt olla...

Segaduses...

Hinges on mingisugune kummaline segaduse tunne... Juba pikka aega ja see häirib mind. Segadus minu sees toimuva ja minust väljaspool toimuva suhtes.
Üks asi on kindlasti see, et pärast lahku minekut pean ma jälle kuskilt oma iseseisvuse üles leidma. Olles alguses vastumeelselt, hiljem juba rõõmuga, oma iseseisvusest loobunud, on nüüd seda üsna raske jälle tagasi saada. Olen kogu aeg olnud iseseisev ja mitte kellegi peale oma lootusi ja raskuskeset pannud. Ja nüüd tunnen järsku end kui peata kana. Mitte väliselt, oh ei, sest ega minusugune alati-endaga-hakama-saav-inimene ei tohi välja näidata, et tal on raskusi, vaid seesmiselt.
Ka suhtes Jumalaga on mul Tema seisukoht minu suhtes praegu segane. Ma ei tea isegi... Üks asi on see, et ma sain Jumalat selge märgi enne, kui me käima hakkasime, ja nüüd... Milleks kõik see, kui see nii kui nii oli määratud nurjumisele. Või kas oli? Kas olin mina see, kes ei suutnud hakkama saada ja vedas ennast ja Jumalat alt? Või on mul loomuses lihtsalt ennast kõige ebaõnnestumiste pärast süüdistada?
Samas, kui ma tean, et ma andsin endast kõik... isegi liiga palju...

njah

Palju on viimase kuu jooksul mu elus muutunud... Liiga palju, kui ma nüüd mõtlema hakkan. On olnud raske aeg ja lootus, et läheb kergemaks on tegelikult petlik... Aga ma tean, et Jumal ei anna mulle suuremat koormat kanda, kui ma kanda suudan. Ja see on lohutav. Samas kogu see aeg, kui mul on raske olnud olen tundnud Jumala erilist lähedalolu, mi son andnud jõudu edasi minemiseks.
Olen viimase paari nädalaga saanud üllatavalt täiskasvanuks - nii vaimselt kui ka elukogemuslikult.
Olen selle peale mõelnud, et kui ma oleksin Jumala häält viimase aasta jooksul tähelepanelikumalt kuulanud, kas ma siis oleksin ikka seal, kus ma praegu olen. Või pidin ma tänu sellele, mis ma arvasin enda jaoks õige olevat, tegema oma elus läbi rännakud, mida Jumal tegelikult algselt ette ei näinud... Umbes nagu, miks minna otse, kui ringi saab...
Kuigi olen viimasel poolel aastal maadelnud depressiooni ja ei tea millega veel, siis ma siiski ei kahetse juhtunut. Praegu, kui ma paranemas olen, näen muidugi kõike olnut selgelt ja paljugi ei meeldi mulle sellest, aga ma ei saa mitte midagi muuta ja nii peab see sinna minevikku ka jääma. Jääb vaid loota, et suudan oma vigadest õppida ja tulevikus neid enam mitte teha.
Kui ainult need kasvatamised ainult natukene vähem valusad oleksid...
Või siis võiks Jumal meid kohe sellisteks luua, keda kasvatama ei pea... Tean - vaba tahe.
Aga kõige toredam on ikkagi see, et ma olen paranemas ja kõigest sellest, mis mu elu väärtusetuks muutis, välja tulemas. Ma tunnen end nagu inimene, kes on pikka aega istunud üksi kuskil keldris, kus ei ole akent, et päike saaks sisse paista, ning on nüüd pääsenud vabadusse... Ma saan tunda päikest oma nahal ja silmades, jah, ere on ning pisarad jooksevad, aga ma harjun sellega ruttu. Tuul puhub, linnud laulavad, lilled... Pisarad jooksevad - sest ma olen jälle õnnelik. Enam ei ole nelja niisket keldriseina ega rõsket õhku, enam ei ole pimedust ega üksindust, enam ei ole teadmatust...
Ma palun Jumal, et ma mitte kunagi ei peaks seda enam läbi elama. Mitte kunagi enam ei taha ma seesmist ükindust ja valu ja teadmatust...