Selline ta siis oli, see aasta 2005. Juubeliaasta - mina sain 25 ja minu uus mina Kristuses 5.
Liiga labane oleks vist öelda, et mitte ükski aasta varem pole minu elus olnud selline nagu see, mis möödus. Aga minu elus on see küll nii...
See ei olnud mingi suvaline aasta minu elu aastate reas, vaid üks väga oluline aasta...
Isegi ei tea, mis võiks olla möödunud aasta märksõnaks. Enese leidmine!?
Pool möödunud aastast jälgisin elu läbi mustade toonide, läbi pisaratest klaasjate silmade, läbi üksinduse, läbi rõhutuse, läbi enese otsingu...
Tegelikult ei teagi, kas on mõtet seda eelnevat aastat veelkord kirja panna. Selle pärast, et olen teinud seda siinkohal läbi kogu aasta ja mis mõttega ma ikka seda aega uuesti läbi elama hakkan.
Ehk siis hoopis ülevaade sellest, milliseks ma olen viimase aastaga muutunud...
Tõdesin jälle, et inimesed, kes mind ainult teavad, keda mina pole vaevaks tundma õppinud, ei tunne mind tegelikult, kohe üldse mitte.
Hämmastav tegelikult, kui vale mulje ma inimesele esmakohtumisel või siis talle kõrvaltvaatajana jätan... Mis teha? Selline ma juba olen. Selline kõva ja läbimatu väliskestaga.
Nii et mul on hea meel, et üks inimene, kes mind teadis, aga tegelikult ei tundnud, üllatus selles, mis inimene ma tegelikult olen... ja nüüd oleme head sõbrannad :)
Minust ja minu olemusest rääkides...
Üks noormees ütles nii armasalt: "Ma teadsin kogu aeg, milline sa tegelikult oled." Et tema jaoks ei olnud see üldse üllatus, et minu tegelik mina ja mina, keda ma maailmale näitan, on tgelikult täisetsi erinevad, veel...
On inimesi, kes viitsivad vaeva näha ja on inimesi, kes loovad inimesest pildi esmamulje põhjal ega ole seda nõus hiljem muutma...
Aitäh inimestele, kes viitsivad minuga vaeva näha :)
Isegi, kui ma püüdlen sinna poole, et minu tegelik mina läheks kokku selle minaga, keda teised inimesed näevad...
(sellega seoses tuleb mul meelde üks seik möödunud aastast...
Oma depressiooni aegadel sain mõned korrad kokku inimesega, kes aitas mul endas ja minu suhtes Jumalaga selgusele jõuda. Üks kord ta palus mul vaadata ennast sellisena, nagu ma iseendale paistan - seista peegli ees ja vaadata endasse, kes ma tegelikult olen... Ja ma kardsin seda kohutavalt, kardsin seda nii väga, et ma keeldusin seda tegemast. Sest see mina, keda inimesed näevad on nii niiiiiii erinev sellest minast, kellena ma ennast poolt näen. Loomulikult oli minu seesmine mina minu välise mina kõrval koletis.)
... ei taha ma mitte kunagi muutuda maailmale läbinähtavaks. Tahan siiski endas säilitada mingigi salapära, salapära, mis teeks mind inimeste jaoks huvitavaks. Mulle endale väga meeldivad salapärased inimesed, kelle mõttemaailma ja vaateid on esmapilgul väga raske tabada
jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar