eile

Üks postitamata jäänud mõttejupike...

Eile olid mul nii head mõtted sellest, kui huvitav päev eile oli... Aga täna siin arvuti ees istudes on pea tühi. Tahaks midagi edasi anda ja jagada eilse päeva mõtteid ja tegemisi, aga ma olen täitsa väsinud täna. Pole ammu nii väsinuna end tundnud.
Eilse päeva emotsioonid on küll alles ja toovad naeratuse näole, aga neid naeratusi siia blogisse ju kuidagi ei mana.
Põhimõtteliselt võib nüüd sügis tulla. Mina olen valmis. Puud on kuuris - kolm korda kolm riita maast laeni, kokku kuni 10 ruumi.Ja selleks, et puid kätte saada peab sõna otseses mõttes lae alla ronima. Aga see on igal sügisel (st viimased kolma aastat) olnud tavaline. Vaatan, äkki lähen isegi teen fotosüüdistuse. Hm, ma pole kunagi oma puuriitsid pildistanud :)
Kolm tundi korralikus tempos puude ladumist ongi peamiselt minu väsimuses süüdi, pluss magamatus, mille tingis see, et pühapäevakooli tund oli vaja täna hommikuks ette valmistada. Ppk tunni ettevalmistus jäi aga öö peale, sest pärast viimaseid puid, mis said jooksuga kuuri visatud, oli meil pool tundi aega, et teatri jaoks end valmis seada. Tosca.

Iga halb asi on millekski hea

See, et ma täna terve päeva olen kodus tõbine olnud, on positiivselt mõjunud minu picasa piltide leheküljele ja ka käesolev bloog on saanud pisikese täienduse :)
Uskumatu ikka: kui mind ei ole weebis, siis mind ei ole olemas...
Kuulsin just üks päev, et Nokia tunnuslause on küll "Connecting People", ent tegelikult on mobiiltelefonistumine viinud inimesed hoopis teineteiset kaugemale.
Mulle ei meeldi see...
Samas, kui meil ei oleks telefone ja arvuteid, siis kõige selle globaliseerumise juures ei õnnestuks mul üldse kallitega "connectida".
Kogu selle kiire elu juures peab ikka ja taas võtma aja maha ning inimestele isiklikult külla minema. Eks ma endale seda juttu ju räägingi!

Kristjan sai 3

Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas

No, jah, ongi sügis. Pärast kevadet. Ma tegelt üldse ei nurise. Oli, mis oli. Suvi ometigi oli ju tore ja sai palju toredate inimestega aega veeta, ja puhata. Ja nüüd ma ootan külma lumist talve. Ma tean küll, et olen vähemuses oma pakase soovi osas, aga mulle meeldib külm talv ja lumi. Ei taha sel aastal halli ja udust, nii et ei tee ööl ega päeval vahet. Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas, nagu kõlab minu uues lemmiklaulus. Mulle meeldib lill ja mulle meeldib krokodill ja mulle meeldib suvi ja valge lumi, mulle meeldib ahju ääres tuli hõõgumas, mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas... Ja kui on külm talv, siis tuleb seda ahju ääres istumist päris palju.
Pealgi tänu tatisele ja niiskele ilmale levivad ka viirusehakatised palju paremini inimeselt inimesele. Täna ma siin istungi küüslaugu ja vietnamisalvi aurudes, ei hakanud tatise ja tõbisena tööle minema. Juba eelmisel nädalal oli palju neid, kes viirustega koju jäid, aga ma püsisin vapralt veel ridades, kuni eilseni. Jama. Ma nii lootsin, et sel sügisel õnnestub mul mööda hiilida aga näed, ikka saadi kätte. Tegelikult ongi ainult täna mul aega haige olla, homme ka pool päeva, aga siis tuleb jälle sotsiaalelu elama hakata.
Mulle meeldib ;)