Kevadväsimus ja kurbus Eesti meeste pärast

Ma arvan, et see on kevadväsimus, mis mind juba kolmandat päeva vaevab. Silmad pole juba ammu keset päeva nii rasked olnud, kui nüüd. Ja ma magan korralikult vähemalt 8 tundi ööpäevas. Küllap on see varajane kevad.
Teine asi, millele olen viimastel päevadel kurbusega mõelnud, on Eesti noorte meeste kurb saatus. President tõi oma aastapäevakõnes välja huvitava fakti - tsiteerin

"Äsjane Tartu Ülikooli naistekliiniku uuring ütleb, et ligi pooltel üle 35-aastastest lasteta naistest on jäänud pere loomata. Ja seda mitte põhjusel, et nad tegid karjääri või sundis majanduslik olukord töö lastest ettepoole. Ei. Need naised pole kohanud partnerit, abikaasat, meest, kellega oleksid soovinud või võinud saada last.
Miks? Sest mehi pole. Otseses mõttes. Aastas sureb üle viiesaja mehe vanuses 20-39 eluaastat. Noorte hulgas ületab meeste suremus naiste oma neli kuni viis korda. Suurem osa neist surmadest oleksid võinud olemata olla, sest surma põhjustas õnnetus, vigastus või mürgitus.
Sajandialguse seitsme aasta jooksul oleme endi hulgast kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. See on peaaegu terve Eesti Kaitseväe isikkoosseisu jagu. Üle nelja tuhande loomata pere. Ligi kümme tuhat last, kes jäid sündimata, sest isa ei olnud."

Masendav, kas pole? Täna hommikul hukkus autoõnnetuses veel üks noor mees...

Mida saan mina teha, et Eesti mehed end sõna otseses mõttes ei tapaks? Mida sina saaksid teha? Usun, et tähtsaim on neid hinnata sellistena nagu nad on ning mitte sundida neile peale rolle, kohustusi, mida nad ei suuda täita. Ei taha täita, ei ole nende loomuses täita.
Vanasti oli 23. veebruar Nõukogude armee aastapäev ja ühtlasi ka meestepäev. Meestepäeva meil enam ei ole. On ainult isadepäev. Aga on naistepäev ja on emadepäev. Kas mees, kes ei ole veel isa, ei vääriks ka ühte päeva, mil neile nats rohkem meeldivalt tähelepanu pöörataks? Ma arvan, et vääriks. Eriti veel nüüd, kui mehi järjest vähem hinnatakse.

Navitrolla ütles

rikkaks saamise kohta,
et mõned mehed on terve elu pullidele heinu tassinud saamata ise midagi hamba alla, rääkimata sellest, et oleks pulli saanud.

Uskumatu

Minu viimasest postitusest on möödas rohkem kui kaks aastat. No jah. Püüan edaspidi olla hoolsam.
Nüüd elan ma siis jälle üksi. Merle, minu lemmikkorterikaaslane kolis mingiks ajaks pealinna. PÄRIS pealinna. Brüsseli. Peale selle, et jube igav on ilma temata, avastasin ma ka seda, et üksi elamine on üks väga ebarentaabel tegevus. Raiskamine. Enne, kui ahju kütsime, sai kaks inimest sooja, nüüd üks. Enne, kui pesu pesime, sai kaks inimest puhtad riided selga, nüüd üks. Enne, kui süüa tegime, sai kaks inimest kõhu täis, nüüd üks. Rääkimata sellest, et kulud on pea ikka samasugused.
Ja homme on kohustuslik "aitäh-et-oled-minu-sõber" päev. Mulle kohe üldse ei meeldi kohustuslikud tähtpäevad. Sellepärast ei meeldi jõulud ka, et kingitused on "kohustuslikud". Aga minu sõbrad ei ole kohustuslikud :) Oma sõpru hindan ma ülikõrgelt ka siis, kui kõik kohad ei ole punaseid südameid täis. Ja tahan igati nii elada, et nad seda tunneksid. Tegelikud hindan ma neid kõige rohkem siis, kui ei ole nii roosa päev ja saan neile ka vihmasel päeval näiteks vihmavarjuks olla või siis teine päev hoopis päikesevarju all koos naeru lõkerdada. Vot sellised sõbrad on mul.