Pole olemas ideaalseid inimesi, on vaid inimesed, kes kõigest hingest püüavad leida seda ideaalset, ja on inimesed, kes kõigest hingest püüavad olla "see ideaalne" .
Esimesed tõenäoliselt surevad enne, kui nad on leidnud selle ideaalse või lepivad lõpuks vähem ideaalse inimesega.
Teised, kes kõigest hingest püüavad ideaalseks saada, saavad tundma läbikukkumisi ja frustratsiooni ning lõpuks loobuvad katsest saada kellekski teiseks, saada ideaalseks.
Esimesed, (kes tegelikult ise pole sugugi ideaalsed) leides selle vähem ideaalse inimese, avastavad lõpuks, et see leitud inimene on oma vigade ja puudustega just see kõige ideaalsem inimene.
Teised, kes oma ideaalseks muutumise teel ummikusse jooksevad, tõdevad lõpuks, et nad on oma ebaideaalsuses sama armastusväärsed ja ka nende jaoks on olemas keegi mitte nii ideaalne.
Loo moraal? Jumal ei ole meid loonud ideaalseteks inimeste jaoks. Oma ebatäiuslikkuses oleme just nii täiuslikud, kui meil Jumala jaoks on vaja.
Millegi pärast Jumal, kes on inimese loonud, armastab teda just sellisena, nagu ta on. Hmm, aga võib-olla selle pärast ta teda armastabki, et ta on tema loonud ja kuidas saabki oma loomingut mitte armastada.
Samas kui inimesed, kes teavad, et nad ei ole täiuslikud, ikka otsivad seda ideaalset inimest, seda täiuslikku inimest. Tahtmata ehk kuidagi leppida sellega, et nemad ei ole täiuslikud ega OLE ka sellist iniemest olemas. Tahtmata ehk leppida sellega, et me oleme täiuslikuks loodud Jumala mitte inimeste jaoks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar