Igal meie sõnal on kaal!

Kristel küsis minu käest täna, miks ma ei ole midagi ammu blogisse kirjutanud, ta nii ootab, millal kirjutan sellest, millest ma mõtlen.
Tegelikult püüan ma oma praegusel eluperioodil kirjutada iga päev... oma päevikusse, käsitsi. Vahepeal ei olnud ma selles väga järjekindel, et kirjutada üles oma mõtted, mis mul päeva jooksul olid tekkinud või millele Jumal oli mu tähelepanu pööranud. Ent olen viimastel kuudel aru saanud, et see aitab mul endast paremini aru saada ning oma seisukohti selgemini välja öelda ja Jumalat paremini tundma õppida ja minu suhet Temaga.
Minu isiklik arvamus on, et olgugi, et internet on suur ja mõõtmatu, ei ole ka see siin (nagu ei ole seda ka meie kaaslased ümberringi) prügikast, kuhu võiks kõike valimatult sisse visata. Näiteks kirja panna kõik mõtted, mis pähe tulevad. Olen lugenud blogisid, mille lugemisel ma olen mõistnud, et tegelikult ei taha ma seda blogi enam lugeda, sest see tegi mind kurvaks. Või siis, kui korrektselt öelda, siis selle inimese kirjapandu tekitas minus pahameelt. Tema suhtumine, kui lõpuni aus olla...

Kui mul ei ole midagi head, positiivset või ülesehitavat kirjutada, siis ma ka püüan seda mitte kirjutada. See maailm pakub meile niigi palju halbu uudiseid päevast päeva ja ei vaja lisa. Ei, ma ei kontrolli kõiki ja kõike ja ei mina tea, mis kellegi tuju rikub või heaks teeb, aga mida ma saan kontrollida, on minu sõnad ja kas need on siia kirja pandud armastuses oma lugeja vastu. Armastuses Jumala vastu - Teda oma sõnade ja mõtetega austades.

Samuti ei näe ma ka põhjust pidada blogi, et kirja panna oma päevakava - á la tõusin täna kell 7:15, ilm oli ilus päikeseline. Siis sõitsin sealt sinna ja oi, poole tee peal avastasin, et olin mobiili koju unustanud, siis sõitsin uuesti koju, sest muidu ma ei oleks saanud mobiilselt parkida, kui ma Mariaga linnas hommikul kokku sain jne jne ja nüüd on kell 22:22 ja ma istun siin oma arvutis ja mõtlesin, et kas ma ikka kirjutan täna siia blogisse või loen hoopis Piiblit... jne jne.

Ei, mulle meeldib mu elu ja selle privaatsus.

Millest ma siis olen viimasel ajal oma päevikusse kirjutanud või millest mõelnud?

- Võitlustest Jumala ja maailma vahel minu sees...
- "Ärge eksitage ja äratage armastust enne, kui see ise tahab!" Ehk siis mina ja minu praegune põnev elu. Sest ometigi on see väga põnev, kelle Jumal mulle abikaasaks on valinud ja mõtted sellel teemal.
- Don Milleri mõtete enese mõtetega tasakaalustamine või siis edasi arendamine.
... ja mõni teema veel, mis minu enda teada praegusel hetkel jäävad, sest nende välja ütlemine võib kellelegi komistuseks olla.

Aga ma kirjutan ikka. Just siis, kui ma tunnen, et ma seda enda teada ei saa jätta. Seniks olen ma aga valmis kõigest sellest, millest ma mõtlen, aga avalikult kirja ei pane, eravestlustes rääkima.

"Jumalale allumine toob rõõmu ja õnne, mis on kaugelt üle mistahes naudingust, mida su maised mõtted või sõnad võivad sulle tuua." Sellest olen ka mõelnud...

Tugitool

Vanemad inimesed teavad rääkida, et kui inimene endale tugitooli hakkab ihkama, siis on ta vanaks jäänud. Ma vist olen siis vanaks jäänud, sest mul on mõtteis üks tugitool endale osta. Isegi nurk on valmis vaadatud, kuhu see ideaalselt sobiks. Ideaalset tugitooli pole ma aga veel otsima asunud. Ei teagi, kust alusatada? Meelise butiigist? Üks päev võtan selle treti ette. Enne pean aga raamaturiiulid, mille ette tugitool tuleb, korda tegema. Ootan juba huviga seda hetke, sest usun, et olen raamatute vahele igast huvitavaid pilte/märkmeid poetanud, mis nüüd kõik taas avastamist ootavad. Raamaturiiulite koristamine ja seal kolamine (näiteks vanaema juures) on minu meelest üks igati vahava tegevus. Sest lisaks sellele, et sealt vahelt võib leida igast kadunud asju, leiab sealt ka mul-polnud-aimugi-et-mul-see-raamat-oli raamatuid, mida siis kohe selles kaua igatsetud tugitoolis lugema saaks hakata.
Ja ilmselgelt ei ole ma oma "Idiooti" just sellepärast korralikult lugema hakanud, et mul ei ole mugavat aset, kus seda nautida.
Siis on vist viimane aeg endale tugitool osta ;)