Segaduses...

Hinges on mingisugune kummaline segaduse tunne... Juba pikka aega ja see häirib mind. Segadus minu sees toimuva ja minust väljaspool toimuva suhtes.
Üks asi on kindlasti see, et pärast lahku minekut pean ma jälle kuskilt oma iseseisvuse üles leidma. Olles alguses vastumeelselt, hiljem juba rõõmuga, oma iseseisvusest loobunud, on nüüd seda üsna raske jälle tagasi saada. Olen kogu aeg olnud iseseisev ja mitte kellegi peale oma lootusi ja raskuskeset pannud. Ja nüüd tunnen järsku end kui peata kana. Mitte väliselt, oh ei, sest ega minusugune alati-endaga-hakama-saav-inimene ei tohi välja näidata, et tal on raskusi, vaid seesmiselt.
Ka suhtes Jumalaga on mul Tema seisukoht minu suhtes praegu segane. Ma ei tea isegi... Üks asi on see, et ma sain Jumalat selge märgi enne, kui me käima hakkasime, ja nüüd... Milleks kõik see, kui see nii kui nii oli määratud nurjumisele. Või kas oli? Kas olin mina see, kes ei suutnud hakkama saada ja vedas ennast ja Jumalat alt? Või on mul loomuses lihtsalt ennast kõige ebaõnnestumiste pärast süüdistada?
Samas, kui ma tean, et ma andsin endast kõik... isegi liiga palju...