Pärast seda, kui ma viimane kord oma väärtuslikkusest kirjutasin, olen pidanud sellega päris palju taas ja taas kokku puutuma. Inimesed minu ümber on järsku sellest rääkima hakanud, koosolekud, millest ma osa võtan, on sellel teemal ka sõna võtnud, ning isegi jutlused, mida kuulan, on seda teemat puudutanud.
Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud... Jumala silmis.
Aga kuna ma/me olen(oleme) harjunud enda väärtuslikust ära teenima või läbi mingisuguste tegemiste suurendama, siis on sees muster, et ka Jumala juures käivad asjad nii.
Õnneks, ei käi. Ehkki mul on jube raske seda oma ülipragmaatilise mõistusega võtta, aga ma püüan. Eriti kuna sellest on viimasel ajal minu ümber nii palju juttu olnud, siis ei ole mul muud pääsu, kui sellele pidevalt mõelda ja ka seda tõesti uskuma hakata. Seda hakata välja elama.
Üks järjekordne jutlus, mida ma sellel teemal (meie väärtuslikkus Jumala silmis) kuulsin, pööras tähelepanu sellele, et kui Saatan Aadamat ja Eevat Eedeni aias ahvatles, siis ta ütles: "...et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." (1. Ms 3:5) Aga mis on kirjas 1. Ms 1:26? Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks..." Inimene oli juba loodud Jumala sarnaseks, aga millegi pärast tahame me seda välja teenida, et olla Jumala sarnased. Ka Saatan püüab meid sellega meelitada veel rohkem tegema, et olla veel rohkem Jumala sarnane. Ehk sai see kõik alguse Aadamast ja Eevast, kui nad Eedeni aiast välja tõsteti. Ehk mõtlesid nad, et nad suudavad ennast sinna aeda "tagasi töötada". Aga Jumal armastas neid ikka sama palju - olgu nad siis kas siin- või sealpool aeda. Või Kainist ja Aabelist, mil Jumal ühe ohvri peale vaatas ja teise peale mitte. Et äkki, kui ma rohkem teen või toon parema ohvri, mõtles Kain, siis Jumal vaatab ka minu peale, ehk ta aksepteerib siis mind ka. Aga ei saa mitte midagi veel rohkem teha, et olla juba see, kes sa oled. Olla Jumala armastatud looming.
Nii väga, kui ka üks inimene ei tahaks näiteks männiks hakata kleepides omale okkaid külge või kaevates end põlvini liiva sisse, ta ei saa männiks. Niiiiiii väga, kui ta ei pingutaks jääb ta ikka inimeseks. Väga veidraks inimeseks. Huvitav, kas minu pingutused Jumala heameelt ära teenida ja "männiks" hakata näivad sama veidrad, kui inimene püüabki tegelikult männiks hakata. No, on veider. Sealt poolt ülevalt vaadates. Aga siit poolt ei ole. Siit poolt peab aga üha rohkem pingutama, et "mänd" olla. Sest kuidas sa oled inimene, keset kõiki neid pingutavaid "mände". Jube ebamugav ja okkaline on ja piinlik ka natuke mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast, aga nii peab, nii on õige.
Sellised siis minu viimase aja arengud... Päris tore, mõtlesin, et saan selle aasta kokkuvõtte kirjutadagi võtmes, et ma ei pea mitte midagi tegema, et keegi olla :D Ehkki, mida päevad edasi, sest rohkem ma pean tegema, sest tähtajad tulevad peale ja minult oodatakse minu panust töös, lilleseades, kirikus. Aga see on juba muu lugu. See on juba lugu sellest, mis on mu annid ja kuhu on Jumal mu inimesi teenima pannud. Ka ajakasutus ja kui palju üks inimene üldse peab jõudma. Ja sealt jõuan ringiga jälle selle "männiks" hakkamise jutu peale. Aga sellest mõnel muul korral. Seda ma otsin ka praegu - otsin oma kohta, oma tegevust, oma südant. Seniks õpin lihtsalt väärtuslik olema, küll see oma koht ka siis tuleb ;)
neljapäev, november 19, 2009
teisipäev, november 03, 2009
Teisipäeva pärastlõunased mõtted, mida ei saanud kirja panemata jätta
Kui ma ütlen kellegi nime või mõne toidu, siis tahes tahtmata tulevad pähe mingisugused omadused, millega sul on selle inimese juures kõige rohkem olnud vaja kokku puutuda. Või mõne toidu juures, kui sa tead, millest on jutt meenub sulle selle toidu värv, maitse, konsistents. Maitseb või ei maitse.
Tuli täna juttu ühe tudengiga SASaruteluõhtu kõnelejast ja tänasest õhtusöögist. Andres Jõggar ja kartuli-porrusupp. Täiesti tavaline nimi, isegi vanust ei oskaks nime järgi arvata. Ja see supp, pigem vist ei tekita kui tekitaks isu. Aga inimesel, kes tunneb Andrest, lööb nägu särama või vastupidi tõmbub kulm kipra. On mingisugused kogemused selle inimesega, tema annetega, tema tegemistega, mis meile sellest inimesest pildi loob. Olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid armastatakse ja vihatakse just nende asjade pärast, mida oma elus teinud oleme või tegemata oleme jätnud.
Aga Jumala juures on kõik teisiti. Tema armastab meid lihtsalt sellistena nagu me oleme. Ma ei pea tegema superilusat lilleseadet, selleks, et Jumal ütleks, et oi, Daire nüüd ma armastan sind veel rohkem, või pärast toidu põhjakõrbemist 100 inimesele, ühtäkki Jumal mind enam ei armasta. Küll aga see inimene, kellele ma selle lilleseade tegin ja need 100 inimest, kes sel lõunal toidust ilma jäid. Aga ka toitu kogemata põhjakõrvetades ma siiski hoolisin neist inimestest, isegi kui mul ei õnnestunud seekord neile korralikku süüa pakkuda.
Brie ütles eile Meeleheitel koduperenaistes, et ta on oma elus sadu asju ära rikkunud ja ta jätkuvalt ebaõnnestub oma elus, aga kui on kasvõi üks pajaroog, mis mõnel päeval õnnestub, siis on vähemalt miskiki õnnestunud. (Oma täiuslikust kokaraamatust rääkides).
Mul on nii kahju, et meie, inimeste väärtust mõõdetakse selles, mis me oleme või mis me ei ole...
Aga nüüd sellest kartuli-porrusupist. Minu jaoks on see üks parimaid suppe. Miks? Pange nüüd silmad kinni ja kujutage ette endale sellist õrnrohelist kreemjat suppi, mille konsistents suus on mahe ja teisest küljest rammus ja värske. Ma ei ole seda suppi aasta või kaks saanud, aga ma ikka mäletan, kui hea see on ja täna õhtul saan seda taas nautida. Mõnikord ei ole toitudel väga isuäratavad peakirjad ja teinekord on pealkirjadega üle pingutatud, sest söök ise ei olnud selle nimetuse vääriline.
Kui me ainult suudaks ennast ja üksteist nii armastada nagu Jumal seda teeb... Ilma lisaklausliteta.
Isegi siis, kui lähed sõbra sünnipäevale otse töölt ja ei saanud talle lilli osta, sest alles homme on palgapäev ja see kuu on rahadega väga kitsas olnud; isegi siis, kui sa oled lubanud kellegi lapsi hoida, aga sa ise oled nii väsinud, et ei jõua ennastki püsti hoida; isegi siis, kui oled lubanud aidata kellelgi koristada, et ta oma ruumid korda saaks, et seal pood avada, aga ühed teised kohustused võtavad lihtsalt arvatust rohkem aega ja ei jõua lihtsalt; isegi siis, kui sul kellegagi kohting, aga sa magasid hommikul sisse ja ei jõudnud pead pesta ja nüüd näed oma säravate silmadega ikka nagu juust välja. Aga sa ju ikkagi läksid, sest sõber on oluline mitte lilled; aga sa ju olid nii valmis aitama oma sõpru laste hoidmises, aga sa lihtsalt täna ei jaksa, kindlasti järgmine kord; aga õnneks sai see keegi ka ilma minuta koristatud, sest teised abilised olid abiks; ja kohting oli sellele vaatamata tore, olgugi, et sa ei näinud kuku-surnuks-ilus välja.
Kui me ainult näeksime nende tegude ja tegemata jätmiste taga sündant... Nii nagu Jumal näeb.
NB! Ülalpool toodud näited on ja ei ole ka minu elust :)
Tuli täna juttu ühe tudengiga SASaruteluõhtu kõnelejast ja tänasest õhtusöögist. Andres Jõggar ja kartuli-porrusupp. Täiesti tavaline nimi, isegi vanust ei oskaks nime järgi arvata. Ja see supp, pigem vist ei tekita kui tekitaks isu. Aga inimesel, kes tunneb Andrest, lööb nägu särama või vastupidi tõmbub kulm kipra. On mingisugused kogemused selle inimesega, tema annetega, tema tegemistega, mis meile sellest inimesest pildi loob. Olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid armastatakse ja vihatakse just nende asjade pärast, mida oma elus teinud oleme või tegemata oleme jätnud.
Aga Jumala juures on kõik teisiti. Tema armastab meid lihtsalt sellistena nagu me oleme. Ma ei pea tegema superilusat lilleseadet, selleks, et Jumal ütleks, et oi, Daire nüüd ma armastan sind veel rohkem, või pärast toidu põhjakõrbemist 100 inimesele, ühtäkki Jumal mind enam ei armasta. Küll aga see inimene, kellele ma selle lilleseade tegin ja need 100 inimest, kes sel lõunal toidust ilma jäid. Aga ka toitu kogemata põhjakõrvetades ma siiski hoolisin neist inimestest, isegi kui mul ei õnnestunud seekord neile korralikku süüa pakkuda.
Brie ütles eile Meeleheitel koduperenaistes, et ta on oma elus sadu asju ära rikkunud ja ta jätkuvalt ebaõnnestub oma elus, aga kui on kasvõi üks pajaroog, mis mõnel päeval õnnestub, siis on vähemalt miskiki õnnestunud. (Oma täiuslikust kokaraamatust rääkides).
Mul on nii kahju, et meie, inimeste väärtust mõõdetakse selles, mis me oleme või mis me ei ole...
Aga nüüd sellest kartuli-porrusupist. Minu jaoks on see üks parimaid suppe. Miks? Pange nüüd silmad kinni ja kujutage ette endale sellist õrnrohelist kreemjat suppi, mille konsistents suus on mahe ja teisest küljest rammus ja värske. Ma ei ole seda suppi aasta või kaks saanud, aga ma ikka mäletan, kui hea see on ja täna õhtul saan seda taas nautida. Mõnikord ei ole toitudel väga isuäratavad peakirjad ja teinekord on pealkirjadega üle pingutatud, sest söök ise ei olnud selle nimetuse vääriline.
Kui me ainult suudaks ennast ja üksteist nii armastada nagu Jumal seda teeb... Ilma lisaklausliteta.
Isegi siis, kui lähed sõbra sünnipäevale otse töölt ja ei saanud talle lilli osta, sest alles homme on palgapäev ja see kuu on rahadega väga kitsas olnud; isegi siis, kui sa oled lubanud kellegi lapsi hoida, aga sa ise oled nii väsinud, et ei jõua ennastki püsti hoida; isegi siis, kui oled lubanud aidata kellelgi koristada, et ta oma ruumid korda saaks, et seal pood avada, aga ühed teised kohustused võtavad lihtsalt arvatust rohkem aega ja ei jõua lihtsalt; isegi siis, kui sul kellegagi kohting, aga sa magasid hommikul sisse ja ei jõudnud pead pesta ja nüüd näed oma säravate silmadega ikka nagu juust välja. Aga sa ju ikkagi läksid, sest sõber on oluline mitte lilled; aga sa ju olid nii valmis aitama oma sõpru laste hoidmises, aga sa lihtsalt täna ei jaksa, kindlasti järgmine kord; aga õnneks sai see keegi ka ilma minuta koristatud, sest teised abilised olid abiks; ja kohting oli sellele vaatamata tore, olgugi, et sa ei näinud kuku-surnuks-ilus välja.
Kui me ainult näeksime nende tegude ja tegemata jätmiste taga sündant... Nii nagu Jumal näeb.
NB! Ülalpool toodud näited on ja ei ole ka minu elust :)
pühapäev, juuli 19, 2009
Ma nii tahaks
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja oma mõtted siia kirja panna...
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja teiste mõtteid lugeda...
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja mõtelda...
Ma nii tahaks...
Kunagi ehk :)
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja teiste mõtteid lugeda...
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja mõtelda...
Ma nii tahaks...
Kunagi ehk :)
teisipäev, jaanuar 20, 2009
Your Latte Says You are Sometimes Playful, Sometimes Serious |
 You are very decadent in all aspects of your life. You never scale back, and you always live large. You can be quite silly at times, but you know when to buckle down and be serious. Intense and energetic, you aren't completely happy unless you are bouncing off the walls. You're addicted to caffeine. There's no denying it. You are a child at heart, and you don't ever miss the opportunity to do something playful. You are sophisticated and daring, but you are never snobby. |
pühapäev, jaanuar 18, 2009
What Your Height Says About You |
 You are a confident, ambitious, and active person. You are also very radiant. You have a sunny personality. You are quite successful. You are a smart worker - not a hard worker. At times, you can be vain and cocky. You have a lot to be proud of. You are about as tall as the average French woman. |
teisipäev, jaanuar 06, 2009
Tähendamissõna kõrvarõnga tagusest
Kui ma olin ennast täna hommikul enne uksest väljumist täisvarustusse pakkinud, (noh ikka viis kihti riideid, müts ja sall, teate ju küll, mis tähendab talv), tõmbasin kuidagi käega nii, et mul kukkus kõrvarõngas kõrvast ära ja kõrvarõnga tagune jäigi kadunuks. Mul ei olnud ka väga aega seda otsima hakata ja mõtlesin, et Jumal, nii kahju, ma just ostisin need endale ja nad väga meeldisid mulle, palun aita mul see väike tagune üles leida. Aga kuna mul oli viis kihti riideid, siis ma ei tea, kas ta kukkus maha või jäi kuskile salli sisse. Ühesõnaga tõotas sellest tulla heinakuhjast nõela otsimine. Ja ma läksin hoopis tööle, lootuses, et ehk kukub see töö juures riiete vahelt välja või leian õhtul põrandalt. Ja eks neid ole ennegi mul kaduma läinud... Huvitav, kui palju omanikuta kõrvarõnga taguseid selles maailmas vedeleb? Tekkis mul mingil hetkel mõte. Kurb, aga paratamatu... Hommikul sain veel Anna-Liisaga raamatukogus kokku, ka seal raputasin ettevaatlikult oma salli, et äkki on sinna külge jäänud, aga mida ei ole, seda ei ole... Ma ei olnud veel alla andnud, sest kuskil ta peab ju ometi olema. Mis siis, et on ainult millimeeter korda kaks suur (või väike) =)
Aga ei midagi, ja siis unustasin selle sootuks. Las ta siis olla. Siis läksin raamatukogust lõunale. Kuskil poole tee peal tundsin, et mul on mingi kivi saapa sees. Ise veel mõtlesin, et mul pikad saapad, et ei ole mingid sandaalid, kuhu saab kivi lihtsalt sisse minna, aga noh, kui kivi, siis tuleb see ju välja võtta. Läksin toaletti ja valasin selle kivi sealt saapa seest välja. Ja siis ma istun seal ja põrnitsen seda kivi, mis oli välja valamise hetkel muutnud minu kadunud kõrvarõnga taguseks. Istun ja vaatan. Sest ma tean, et mul olid saapad juba jalas, kui mul kõrvarõngas ära tuli ja need on kõrged saapad, tihedalt ümber säärte, nii et saapasse ei saanud see kuidagi kukkuda. Aga sealt ma selle välja valasin... Kujuta ette seda teekonda, mille üks väikene kõrvarõnga tagune pidi läbi tegema, et lõpetada mõned tunnid hiljem püksisäärest välja kukkudes mul saapas???
Aitäh Jumal =), aga mis on selle loo moraal, küsisin, sest sellised asjad ei saa ju lihtsalt nii sama juhtuda...
Sain aru, et Jumala teed on teistsugused kui meie teed. Loogiliselt võttes peaks kadunud kõrvarõnga tagune olema maas, salli sees või äärmisel juhul rinnahoidja vahel, aga mitte saapas. Mina ootan oma elus mingeid asju, et nad juhtuksid just nii, nagu oleks loogiline, et nad peaksid juhtuma. Aga Jumalaga on asjad natuke teisiti ja "esme, mille koht on kõrva taga, valan välja hoopis saapast". Ja Jumala tegemistest ei ole meil aimugi, need liiguvad vaikselt ja aimamatult, just nagu see väike kõrvarõnga tagune, mille teekonnast ei olnud mul aimugi, aga mis oli suunatud ime peene täpsusega. Nii ei ole mul aimugi praegu, mis valdkondades Jumal minu elus tegutseb, ent ma tean, et asi on kontrolli all ja üks hetk on mul tulem mul "varba all saapas" ning jääb vaid rõõmsalt seda fakti tunnistada, et Jumal tõesti töötab.
Ja teiseks - Jumal hoolib. Ta ei ole ükskõikne. Kui Talle läheb korda isegi see minu väike kurbus kadunud kõrvarõnga taguse pärast, siis kui palju lähevad Talle korda kõik muud valdkonnad minu elus?
Need kaks tõdemust - Jumala vaikselt toimivad tegemised ja kas Jumal ikka näeb ja hoolib, on minu elus praegu aktiivsed teemad. Ja kes oleks võinud arvata, et Jumal neist tähendamissõna kõrvarõnga tagusest teeb =) Sest Ta hoolib ja Talle läheb korda.
Aga ei midagi, ja siis unustasin selle sootuks. Las ta siis olla. Siis läksin raamatukogust lõunale. Kuskil poole tee peal tundsin, et mul on mingi kivi saapa sees. Ise veel mõtlesin, et mul pikad saapad, et ei ole mingid sandaalid, kuhu saab kivi lihtsalt sisse minna, aga noh, kui kivi, siis tuleb see ju välja võtta. Läksin toaletti ja valasin selle kivi sealt saapa seest välja. Ja siis ma istun seal ja põrnitsen seda kivi, mis oli välja valamise hetkel muutnud minu kadunud kõrvarõnga taguseks. Istun ja vaatan. Sest ma tean, et mul olid saapad juba jalas, kui mul kõrvarõngas ära tuli ja need on kõrged saapad, tihedalt ümber säärte, nii et saapasse ei saanud see kuidagi kukkuda. Aga sealt ma selle välja valasin... Kujuta ette seda teekonda, mille üks väikene kõrvarõnga tagune pidi läbi tegema, et lõpetada mõned tunnid hiljem püksisäärest välja kukkudes mul saapas???
Aitäh Jumal =), aga mis on selle loo moraal, küsisin, sest sellised asjad ei saa ju lihtsalt nii sama juhtuda...
Sain aru, et Jumala teed on teistsugused kui meie teed. Loogiliselt võttes peaks kadunud kõrvarõnga tagune olema maas, salli sees või äärmisel juhul rinnahoidja vahel, aga mitte saapas. Mina ootan oma elus mingeid asju, et nad juhtuksid just nii, nagu oleks loogiline, et nad peaksid juhtuma. Aga Jumalaga on asjad natuke teisiti ja "esme, mille koht on kõrva taga, valan välja hoopis saapast". Ja Jumala tegemistest ei ole meil aimugi, need liiguvad vaikselt ja aimamatult, just nagu see väike kõrvarõnga tagune, mille teekonnast ei olnud mul aimugi, aga mis oli suunatud ime peene täpsusega. Nii ei ole mul aimugi praegu, mis valdkondades Jumal minu elus tegutseb, ent ma tean, et asi on kontrolli all ja üks hetk on mul tulem mul "varba all saapas" ning jääb vaid rõõmsalt seda fakti tunnistada, et Jumal tõesti töötab.
Ja teiseks - Jumal hoolib. Ta ei ole ükskõikne. Kui Talle läheb korda isegi see minu väike kurbus kadunud kõrvarõnga taguse pärast, siis kui palju lähevad Talle korda kõik muud valdkonnad minu elus?
Need kaks tõdemust - Jumala vaikselt toimivad tegemised ja kas Jumal ikka näeb ja hoolib, on minu elus praegu aktiivsed teemad. Ja kes oleks võinud arvata, et Jumal neist tähendamissõna kõrvarõnga tagusest teeb =) Sest Ta hoolib ja Talle läheb korda.
Tellimine:
Postitused (Atom)