olla mitte teha

Sain ilusa mõtte uueks aastaks...
Selle asemel, et lubada uueks aastaks lubadusi, mida teha ja mida tegemata jätta, võiks hoopis mõelda ja tegutseda nii..
Kes/milline ma võiksin OLLA uuel aastal...
Otsustan armastada inimest hoolimata sellest, kas ta minu arvates seda ka väärt on;
Otsustan uskuda inimesest parimat, isegi kui ta on eskinud;
Otsustan suruda oma tahtmise ja oma õigused alla, kasvõi hambad ristis;
...
See saab olema raske aasta :)

mõte...

Arutlesime Evaga üks päev, et
Kas me oleme vabad ja vallalised selle pärast, et töötame liigpalju
VÕI
me töötame selle pärast liig palju, et me oleme vabad ja vallalised?

Ehk siis, kas me teeme selle pärast ületunde, et ei ole noormehi VÕI ei ole noormehi selle pärast (meie elus), et me teeme ületunde...

Vot mine ja võta kinni. Äkki juba surnud ring?!

vana aasta ja kõik, mis sinna maha jääb...

Selline ta siis oli, see aasta 2005. Juubeliaasta - mina sain 25 ja minu uus mina Kristuses 5.
Liiga labane oleks vist öelda, et mitte ükski aasta varem pole minu elus olnud selline nagu see, mis möödus. Aga minu elus on see küll nii...
See ei olnud mingi suvaline aasta minu elu aastate reas, vaid üks väga oluline aasta...
Isegi ei tea, mis võiks olla möödunud aasta märksõnaks. Enese leidmine!?
Pool möödunud aastast jälgisin elu läbi mustade toonide, läbi pisaratest klaasjate silmade, läbi üksinduse, läbi rõhutuse, läbi enese otsingu...
Tegelikult ei teagi, kas on mõtet seda eelnevat aastat veelkord kirja panna. Selle pärast, et olen teinud seda siinkohal läbi kogu aasta ja mis mõttega ma ikka seda aega uuesti läbi elama hakkan.

Ehk siis hoopis ülevaade sellest, milliseks ma olen viimase aastaga muutunud...

Tõdesin jälle, et inimesed, kes mind ainult teavad, keda mina pole vaevaks tundma õppinud, ei tunne mind tegelikult, kohe üldse mitte.
Hämmastav tegelikult, kui vale mulje ma inimesele esmakohtumisel või siis talle kõrvaltvaatajana jätan... Mis teha? Selline ma juba olen. Selline kõva ja läbimatu väliskestaga.

Nii et mul on hea meel, et üks inimene, kes mind teadis, aga tegelikult ei tundnud, üllatus selles, mis inimene ma tegelikult olen... ja nüüd oleme head sõbrannad :)

Minust ja minu olemusest rääkides...
Üks noormees ütles nii armasalt: "Ma teadsin kogu aeg, milline sa tegelikult oled." Et tema jaoks ei olnud see üldse üllatus, et minu tegelik mina ja mina, keda ma maailmale näitan, on tgelikult täisetsi erinevad, veel...
On inimesi, kes viitsivad vaeva näha ja on inimesi, kes loovad inimesest pildi esmamulje põhjal ega ole seda nõus hiljem muutma...
Aitäh inimestele, kes viitsivad minuga vaeva näha :)
Isegi, kui ma püüdlen sinna poole, et minu tegelik mina läheks kokku selle minaga, keda teised inimesed näevad...

(sellega seoses tuleb mul meelde üks seik möödunud aastast...
Oma depressiooni aegadel sain mõned korrad kokku inimesega, kes aitas mul endas ja minu suhtes Jumalaga selgusele jõuda. Üks kord ta palus mul vaadata ennast sellisena, nagu ma iseendale paistan - seista peegli ees ja vaadata endasse, kes ma tegelikult olen... Ja ma kardsin seda kohutavalt, kardsin seda nii väga, et ma keeldusin seda tegemast. Sest see mina, keda inimesed näevad on nii niiiiiii erinev sellest minast, kellena ma ennast poolt näen. Loomulikult oli minu seesmine mina minu välise mina kõrval koletis.)

... ei taha ma mitte kunagi muutuda maailmale läbinähtavaks. Tahan siiski endas säilitada mingigi salapära, salapära, mis teeks mind inimeste jaoks huvitavaks. Mulle endale väga meeldivad salapärased inimesed, kelle mõttemaailma ja vaateid on esmapilgul väga raske tabada

jätkub...

Jumal ja tema eesmärk jms

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kes/mis on Jumal ja kes/mis olen mina ja kuidas need kaks asja üldse kokku lähevad.
Üks tore inimene viis mu mõtted sinna seoses sellega, et mis on tema elu mõte ja mida tema sellelt elult ootab. See oli nii lihtne - teha nii, et kui ta siit maailmast kunagi lahkub, siis ta on teinud kõik, et see maailm oleks natukenegi parem paik, vähemalt kellegi inimese jaoks... Hoolida, armastada, aidata, teha head. Kõik selleks, et teenida Jumalat ja teisi. Samal ajal aga arendada ennast nii, et sellest veel rohkem võiks teistel kasu olla. Kogu rõõm elust tulebki siis enese arendamisest ja sellega kaasnevast/tulenevalt teiste teenimisest.
Nii lihtne ja tavaline, aga kui suur sisu ja mõte selle taga tegelikult on...

Kus oleksin ma praegu, kui ma ei oleks 5 aastat tagasi kristlaseks saanud? Ei tea. Igal juhul mitte misjonär... Ja ma olen täiesti kindel, et minu koolikaaslased ja õpetajad peavad mind imelikuks :)

Aga ma olen õnnelik. Ma teen, mida ma teen, see meeldib mulle, Jumal on mulle andnud selleks annid ja andekuse ning ta saab siin mind hetkel kõige paremini kasutada ja arendada. Ja ehkki on aegu, mil ma mõtlen, et mida ma küll teen ja miks ma seda teen. Ent, mida rohkem ma Jumalat tundma õpin ja temas kasvan, seda selgemaks saab mulle pilt tema plaanist ja kõigest sellest maailmast.
Jah, tundub selline klassikaline vastus ühe kristlase poolt, ent tõesti, nii ta on minu elus läinud.

Ei kavatsegi end vabandada...

No ma kohe üldse ei ole arvuti inimene....
Ma ei suuda end kuidagi motiveerida midagi muud peale töö arvuti taga tegema. Ja nii jääb vastamata paljudele e-mailidele ja siia samasse ka kirjutamata...

Muidu läheb elu enese leidmise ja teiste mõistmise tähe all!