Tähelepanek

Võtsin eelmisel esmaspäeval kilo juurde. Tegelikult isegi kaks.
Jõusaalis. Treenin nüüd kahekiloste hantlite asemel kolmestega.

Kui Jumal lubab

Kui ma paar päeva tagasi suures septembri ilmas Tallinn-Tartu bussi peale istusin, sain mõtte, millele varem polegi mõelnud - kui Jumal lubab.
On mingid asjad, mis juhtuvad siis, kui Jumal lubab. Ja on teised, mis juhtuvad siis, kui Jumal lubab, aga nad ei juhtu, kui meie miskit tegemata jätame.
Istusin bussi peal ja mõtlesin, et paari tunni pärast Tallinnasse jõudmine on ainult Jumala käes. See, et ma õigel ajal õige bussi peale jõudsin, oli minu pühendumise küsimus.

PS!Kõikide minu mõtete all jookseb kogu aeg teadmine, et kõik meie ümber toimub niikuinii siis, kui Jumal lubab, isegi meie kõige suuremas pühendumise astmes.
Just nimelt pühendumise. Sõna pühendumine on ka hetkel minu jaoks selles kontekstis uus sõna. Viimased päevad, mil olen lasknud sel mõttel oma peas ringi hulkuda, pole ma varem selle sõna peale veel komistanudki. Ehkki pühendumine üks minu viimase aja või ehk isegi terve elu lemmiksõnu on.

Aga tulen tagasi mõtte juurde - kui Jumal lubab, ja pühendumisest ehk natuke hiljem. Tegelikult on pühendumine minu jaoks nii suur, sügav, mitmekihiline ja ühtlasi kõikeütlev sõna, et võib nõuda lausa omanimelist postitust.

Kas pole nii, et jätame oma elus palju asju tegemata, sest kardame oma mugavustsoonist välja tulla, vastutust võtta, eksida, kukkuda, naerualuseks saada või oleme lihtsalt laisad ..., ja samas nimetame seda tegemata jätmist täie tõsidusega: "Ehk see ei olnud siiski Jumala tahe."
Paljud Jumalat mitteuskuvad ja mittetundvad inimesed ütlevad tihti nende kohta, kes Jumalat ja Tema kõikejuhtimisse usuvad, et nad usuvad kõrgemasse juhtimisse, et mitte oma elu eest vastutust võtta. Et kui on keegi kõrgem, kes niikuinii otsustab meie eest, mis on õige ja mis vale, siis on ju lihtne. Ja nii paljudel juhtudel ongi. Ehkki ka mitteuskujate hulgas on palju neid inimesi, kes kaks kätt saatuse poole tõstavad ja vastutusest kõrvale hiilivad.
Kuna Jumal on andnud inimesele esimesest päevast peale vaba tahte, siis taandub minu arvates kõik siiski lõppeks sellele, kuidas me kooskõlas Jumala Sõnaga oma igapäevast elu elame. Usun, et tihti ei seisa me valiku ees - kas üks või teine on Jumala tahe, vaid pigem annab Jumal meile valida mitme võimaluse vahel ja kumbki neist võimalustest ei pruugi olla õige ega vale - need on lihtsalt võimalused, mille läbi saab ja tahab Jumal meid õnnistada. Aga selleks, et õnnistus kätte saada, peame ise valiku tegema - kahe õige valiku vahel.
Üks minu lemmiknäiteid selle kohta Piiblist on Joosua ja Iisraeli rahva Jordani jõe ületamine: "Ja niipea kui need, kes kandsid laegast, jõudsid Jordani äärde ja laegast kandvate preestrite jalad puudutasid veepiiri - kõik Jordani luhad on ju vett täis kogu lõikusaja-, jäi ülaltpoolt voolav vesi seisma" (Jos 3:15-16a). Jordan kuivas sel hetkel, kui inimene oli teinud usaldava sammu Jumala juhtimise suunal. Ehk ühe teise mõttega - vee kandmisvõimet ei saa testida ilma sinna peale astumata.

Kas polegi koos Jumalaga elamise võlu just selles, et võime oma mugavustsoonist välja tulla, vastust võtta, eksida, kukkuda, naerualuseks saada ja samal ajal teada kogu oma hingest ja uskuda, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28).

Aga pühendumisest siis järgmisel korral.

Pühin oma blogi tolmu alt välja

Juba paar viimast päeva olen kirjutamise meeleolus olnud ja mõtlesin, et mis siis ikka, otsin ka blogi üles, kus saan oma mõtteid maailmaga jagada. Mitte küll neid kõige isiklikemaid, aga siiski neid, mis Jumal ja elu-olu situatsioonid minule kätte on toonud ja mis mulle olulised ning ehk ka minu elu ja mõttemaailma korrigeerinud. PS! Tolm blogi peal oli nii paks, et ma isegi ei teadnud, kus interneti avarustes ta üldse asubki :) Aga üles leidsin.