Teisipäeva pärastlõunased mõtted, mida ei saanud kirja panemata jätta

Kui ma ütlen kellegi nime või mõne toidu, siis tahes tahtmata tulevad pähe mingisugused omadused, millega sul on selle inimese juures kõige rohkem olnud vaja kokku puutuda. Või mõne toidu juures, kui sa tead, millest on jutt meenub sulle selle toidu värv, maitse, konsistents. Maitseb või ei maitse.
Tuli täna juttu ühe tudengiga SASaruteluõhtu kõnelejast ja tänasest õhtusöögist. Andres Jõggar ja kartuli-porrusupp. Täiesti tavaline nimi, isegi vanust ei oskaks nime järgi arvata. Ja see supp, pigem vist ei tekita kui tekitaks isu. Aga inimesel, kes tunneb Andrest, lööb nägu särama või vastupidi tõmbub kulm kipra. On mingisugused kogemused selle inimesega, tema annetega, tema tegemistega, mis meile sellest inimesest pildi loob. Olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid armastatakse ja vihatakse just nende asjade pärast, mida oma elus teinud oleme või tegemata oleme jätnud.

Aga Jumala juures on kõik teisiti. Tema armastab meid lihtsalt sellistena nagu me oleme. Ma ei pea tegema superilusat lilleseadet, selleks, et Jumal ütleks, et oi, Daire nüüd ma armastan sind veel rohkem, või pärast toidu põhjakõrbemist 100 inimesele, ühtäkki Jumal mind enam ei armasta. Küll aga see inimene, kellele ma selle lilleseade tegin ja need 100 inimest, kes sel lõunal toidust ilma jäid. Aga ka toitu kogemata põhjakõrvetades ma siiski hoolisin neist inimestest, isegi kui mul ei õnnestunud seekord neile korralikku süüa pakkuda.
Brie ütles eile Meeleheitel koduperenaistes, et ta on oma elus sadu asju ära rikkunud ja ta jätkuvalt ebaõnnestub oma elus, aga kui on kasvõi üks pajaroog, mis mõnel päeval õnnestub, siis on vähemalt miskiki õnnestunud. (Oma täiuslikust kokaraamatust rääkides).
Mul on nii kahju, et meie, inimeste väärtust mõõdetakse selles, mis me oleme või mis me ei ole...

Aga nüüd sellest kartuli-porrusupist. Minu jaoks on see üks parimaid suppe. Miks? Pange nüüd silmad kinni ja kujutage ette endale sellist õrnrohelist kreemjat suppi, mille konsistents suus on mahe ja teisest küljest rammus ja värske. Ma ei ole seda suppi aasta või kaks saanud, aga ma ikka mäletan, kui hea see on ja täna õhtul saan seda taas nautida. Mõnikord ei ole toitudel väga isuäratavad peakirjad ja teinekord on pealkirjadega üle pingutatud, sest söök ise ei olnud selle nimetuse vääriline.

Kui me ainult suudaks ennast ja üksteist nii armastada nagu Jumal seda teeb... Ilma lisaklausliteta.

Isegi siis, kui lähed sõbra sünnipäevale otse töölt ja ei saanud talle lilli osta, sest alles homme on palgapäev ja see kuu on rahadega väga kitsas olnud; isegi siis, kui sa oled lubanud kellegi lapsi hoida, aga sa ise oled nii väsinud, et ei jõua ennastki püsti hoida; isegi siis, kui oled lubanud aidata kellelgi koristada, et ta oma ruumid korda saaks, et seal pood avada, aga ühed teised kohustused võtavad lihtsalt arvatust rohkem aega ja ei jõua lihtsalt; isegi siis, kui sul kellegagi kohting, aga sa magasid hommikul sisse ja ei jõudnud pead pesta ja nüüd näed oma säravate silmadega ikka nagu juust välja. Aga sa ju ikkagi läksid, sest sõber on oluline mitte lilled; aga sa ju olid nii valmis aitama oma sõpru laste hoidmises, aga sa lihtsalt täna ei jaksa, kindlasti järgmine kord; aga õnneks sai see keegi ka ilma minuta koristatud, sest teised abilised olid abiks; ja kohting oli sellele vaatamata tore, olgugi, et sa ei näinud kuku-surnuks-ilus välja.

Kui me ainult näeksime nende tegude ja tegemata jätmiste taga sündant... Nii nagu Jumal näeb.

NB! Ülalpool toodud näited on ja ei ole ka minu elust :)