Pärast seda, kui ma viimane kord oma väärtuslikkusest kirjutasin, olen pidanud sellega päris palju taas ja taas kokku puutuma. Inimesed minu ümber on järsku sellest rääkima hakanud, koosolekud, millest ma osa võtan, on sellel teemal ka sõna võtnud, ning isegi jutlused, mida kuulan, on seda teemat puudutanud.
Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud... Jumala silmis.
Aga kuna ma/me olen(oleme) harjunud enda väärtuslikust ära teenima või läbi mingisuguste tegemiste suurendama, siis on sees muster, et ka Jumala juures käivad asjad nii.
Õnneks, ei käi. Ehkki mul on jube raske seda oma ülipragmaatilise mõistusega võtta, aga ma püüan. Eriti kuna sellest on viimasel ajal minu ümber nii palju juttu olnud, siis ei ole mul muud pääsu, kui sellele pidevalt mõelda ja ka seda tõesti uskuma hakata. Seda hakata välja elama.
Üks järjekordne jutlus, mida ma sellel teemal (meie väärtuslikkus Jumala silmis) kuulsin, pööras tähelepanu sellele, et kui Saatan Aadamat ja Eevat Eedeni aias ahvatles, siis ta ütles: "...et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." (1. Ms 3:5) Aga mis on kirjas 1. Ms 1:26? Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks..." Inimene oli juba loodud Jumala sarnaseks, aga millegi pärast tahame me seda välja teenida, et olla Jumala sarnased. Ka Saatan püüab meid sellega meelitada veel rohkem tegema, et olla veel rohkem Jumala sarnane. Ehk sai see kõik alguse Aadamast ja Eevast, kui nad Eedeni aiast välja tõsteti. Ehk mõtlesid nad, et nad suudavad ennast sinna aeda "tagasi töötada". Aga Jumal armastas neid ikka sama palju - olgu nad siis kas siin- või sealpool aeda. Või Kainist ja Aabelist, mil Jumal ühe ohvri peale vaatas ja teise peale mitte. Et äkki, kui ma rohkem teen või toon parema ohvri, mõtles Kain, siis Jumal vaatab ka minu peale, ehk ta aksepteerib siis mind ka. Aga ei saa mitte midagi veel rohkem teha, et olla juba see, kes sa oled. Olla Jumala armastatud looming.
Nii väga, kui ka üks inimene ei tahaks näiteks männiks hakata kleepides omale okkaid külge või kaevates end põlvini liiva sisse, ta ei saa männiks. Niiiiiii väga, kui ta ei pingutaks jääb ta ikka inimeseks. Väga veidraks inimeseks. Huvitav, kas minu pingutused Jumala heameelt ära teenida ja "männiks" hakata näivad sama veidrad, kui inimene püüabki tegelikult männiks hakata. No, on veider. Sealt poolt ülevalt vaadates. Aga siit poolt ei ole. Siit poolt peab aga üha rohkem pingutama, et "mänd" olla. Sest kuidas sa oled inimene, keset kõiki neid pingutavaid "mände". Jube ebamugav ja okkaline on ja piinlik ka natuke mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast, aga nii peab, nii on õige.
Sellised siis minu viimase aja arengud... Päris tore, mõtlesin, et saan selle aasta kokkuvõtte kirjutadagi võtmes, et ma ei pea mitte midagi tegema, et keegi olla :D Ehkki, mida päevad edasi, sest rohkem ma pean tegema, sest tähtajad tulevad peale ja minult oodatakse minu panust töös, lilleseades, kirikus. Aga see on juba muu lugu. See on juba lugu sellest, mis on mu annid ja kuhu on Jumal mu inimesi teenima pannud. Ka ajakasutus ja kui palju üks inimene üldse peab jõudma. Ja sealt jõuan ringiga jälle selle "männiks" hakkamise jutu peale. Aga sellest mõnel muul korral. Seda ma otsin ka praegu - otsin oma kohta, oma tegevust, oma südant. Seniks õpin lihtsalt väärtuslik olema, küll see oma koht ka siis tuleb ;)
1 kommentaar:
Männiks hakkamine on väga suurepärane võrdlus :D
Postita kommentaar