Uskumatu

Minu viimasest postitusest on möödas rohkem kui kaks aastat. No jah. Püüan edaspidi olla hoolsam.
Nüüd elan ma siis jälle üksi. Merle, minu lemmikkorterikaaslane kolis mingiks ajaks pealinna. PÄRIS pealinna. Brüsseli. Peale selle, et jube igav on ilma temata, avastasin ma ka seda, et üksi elamine on üks väga ebarentaabel tegevus. Raiskamine. Enne, kui ahju kütsime, sai kaks inimest sooja, nüüd üks. Enne, kui pesu pesime, sai kaks inimest puhtad riided selga, nüüd üks. Enne, kui süüa tegime, sai kaks inimest kõhu täis, nüüd üks. Rääkimata sellest, et kulud on pea ikka samasugused.
Ja homme on kohustuslik "aitäh-et-oled-minu-sõber" päev. Mulle kohe üldse ei meeldi kohustuslikud tähtpäevad. Sellepärast ei meeldi jõulud ka, et kingitused on "kohustuslikud". Aga minu sõbrad ei ole kohustuslikud :) Oma sõpru hindan ma ülikõrgelt ka siis, kui kõik kohad ei ole punaseid südameid täis. Ja tahan igati nii elada, et nad seda tunneksid. Tegelikud hindan ma neid kõige rohkem siis, kui ei ole nii roosa päev ja saan neile ka vihmasel päeval näiteks vihmavarjuks olla või siis teine päev hoopis päikesevarju all koos naeru lõkerdada. Vot sellised sõbrad on mul.