Kevadväsimus ja kurbus Eesti meeste pärast

Ma arvan, et see on kevadväsimus, mis mind juba kolmandat päeva vaevab. Silmad pole juba ammu keset päeva nii rasked olnud, kui nüüd. Ja ma magan korralikult vähemalt 8 tundi ööpäevas. Küllap on see varajane kevad.
Teine asi, millele olen viimastel päevadel kurbusega mõelnud, on Eesti noorte meeste kurb saatus. President tõi oma aastapäevakõnes välja huvitava fakti - tsiteerin

"Äsjane Tartu Ülikooli naistekliiniku uuring ütleb, et ligi pooltel üle 35-aastastest lasteta naistest on jäänud pere loomata. Ja seda mitte põhjusel, et nad tegid karjääri või sundis majanduslik olukord töö lastest ettepoole. Ei. Need naised pole kohanud partnerit, abikaasat, meest, kellega oleksid soovinud või võinud saada last.
Miks? Sest mehi pole. Otseses mõttes. Aastas sureb üle viiesaja mehe vanuses 20-39 eluaastat. Noorte hulgas ületab meeste suremus naiste oma neli kuni viis korda. Suurem osa neist surmadest oleksid võinud olemata olla, sest surma põhjustas õnnetus, vigastus või mürgitus.
Sajandialguse seitsme aasta jooksul oleme endi hulgast kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. See on peaaegu terve Eesti Kaitseväe isikkoosseisu jagu. Üle nelja tuhande loomata pere. Ligi kümme tuhat last, kes jäid sündimata, sest isa ei olnud."

Masendav, kas pole? Täna hommikul hukkus autoõnnetuses veel üks noor mees...

Mida saan mina teha, et Eesti mehed end sõna otseses mõttes ei tapaks? Mida sina saaksid teha? Usun, et tähtsaim on neid hinnata sellistena nagu nad on ning mitte sundida neile peale rolle, kohustusi, mida nad ei suuda täita. Ei taha täita, ei ole nende loomuses täita.
Vanasti oli 23. veebruar Nõukogude armee aastapäev ja ühtlasi ka meestepäev. Meestepäeva meil enam ei ole. On ainult isadepäev. Aga on naistepäev ja on emadepäev. Kas mees, kes ei ole veel isa, ei vääriks ka ühte päeva, mil neile nats rohkem meeldivalt tähelepanu pöörataks? Ma arvan, et vääriks. Eriti veel nüüd, kui mehi järjest vähem hinnatakse.