No, jah, ongi sügis. Pärast kevadet. Ma tegelt üldse ei nurise. Oli, mis oli. Suvi ometigi oli ju tore ja sai palju toredate inimestega aega veeta, ja puhata. Ja nüüd ma ootan külma lumist talve. Ma tean küll, et olen vähemuses oma pakase soovi osas, aga mulle meeldib külm talv ja lumi. Ei taha sel aastal halli ja udust, nii et ei tee ööl ega päeval vahet. Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas, nagu kõlab minu uues lemmiklaulus. Mulle meeldib lill ja mulle meeldib krokodill ja mulle meeldib suvi ja valge lumi, mulle meeldib ahju ääres tuli hõõgumas, mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas... Ja kui on külm talv, siis tuleb seda ahju ääres istumist päris palju.
Pealgi tänu tatisele ja niiskele ilmale levivad ka viirusehakatised palju paremini inimeselt inimesele. Täna ma siin istungi küüslaugu ja vietnamisalvi aurudes, ei hakanud tatise ja tõbisena tööle minema. Juba eelmisel nädalal oli palju neid, kes viirustega koju jäid, aga ma püsisin vapralt veel ridades, kuni eilseni. Jama. Ma nii lootsin, et sel sügisel õnnestub mul mööda hiilida aga näed, ikka saadi kätte. Tegelikult ongi ainult täna mul aega haige olla, homme ka pool päeva, aga siis tuleb jälle sotsiaalelu elama hakata.
Mulle meeldib ;)
1 kommentaar:
Ja mina kuulun ka selle vähemuse hulka! Tegelikult meeldib mulle juba sügis, aeg, mil on õhtuti juba piisavalt hämar, et küünlad süüdata ja tasakesi tulevalgel sooja teed limpsida. Ja kui veel sellele kooslusele lisada hea raamat, soe pleed ja nurruv kass, siis pole enam elult midagi tahta.
Ja ehk juba mõne aasta pärast saan ka mina ahju ees istumist nautida. Oma majas.
Postita kommentaar