Ei, aeg ei peatu. Ei, ei.

Kes mina siis olen?

2012-01-28T23:11:00.001+02:00

Sattunud kohustuslikus korras raamatu "Signficant Woman" testgruppi oleme viimased nädalad neljakesi otsinud/avastanud seda unikaalsust, mille Jumal meile andnud on.

Esimese etapina ehitame alust, et edaspidi suuna ja tegutsemise tegeleda.

Aluse ehitamine lihtne, materjal ise nii keeruline. Materjaliks inimene ise.
Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma alati küsinud: "Aga kes mina siis olen!? Kuhu mina kuulun?"

On teada tõde, et selleks, et inimene oskaks teisi armastada, peab ta kõigepealt iseennast armastama. Sellest tulenevalt - selleks, et inimene näeks teistes unikaalsust, peab inimene saama esmalt teadlikuks enda unikaalsusest ning seda jaatama.

Inimese unikaalsus ei tulene ainult ühest omadusest. Selle annavad kokku mitmete osiste harmoonia, milleks siis on olulisimad suhted, oskused ja võimed, elu kogemused, vaimuannid ja iseloom, mis kõik Jumala poolt inimeses üheks tervikuks seotud saab.
Minu postituse ajendiks sai aga hoopis temperamendi test, mis lihtsustatult inimesed nende tugevuste ja nõrkuste põhjal nelja rühma asetab. Eks nendne testide ja klassifitseerimistega on ikka nii, et ühtedes tekitab see trotsi, et inimene nii lihtsalt kasti pannakse, ja teises kutsub enese leidmine esile elevust ja väikese egopai.

Aga... Olen alati oma temperamendi tüübiks määratlenud sangviinik (peamiselt gümnaasiumi ajal tehtud testi põhjal ning hilisematel aastatel pole sellesse enam süvenenud). Pealegi normaalsed inimesed ongi sangviinikud ju, eks? Eriti veel, kuna ülejäänut kolme tüüpi kasutatakse peamiselt sõimusõnana - koleerik (närvihaige), melanhoolik (nutune) ja flegmaatik (loid). Loomulikult olen ma siis normaalne sangviinik.
Materjalides, mis me kasutuses, on iga temperamendi tüübi ees samuti omadussõna, mis aga erineb minu poolt kirjeldatustest nagu öö päevast. Populaarne (loomulikult!) sangviinik, aga... jõuline koleerik, täiuslik melanhoolik ja rahulik flegmaatik. Ja lisaks kõigele selgus, et tegelikult pole minus väga palju sangviinikule omaseid jooni (ja ma arvan, et neid pole kunagi ka väga palju olnud). Kõik neli temperamendi tüüpi said minu jaoks hoopis teistsuguse iseloomustuse ja niisamuti elasid minu joaks uuestisünni läbi ka nende kandjad. Sõltumata temperamendi tüübist on meis kõigis tugevusi ja nõrkusi ja just need kokku teevadki meist just need, kes me oleme ja kelleks Jumal meid loonud on.

Sellised rõõmsad leidmised siis...

järgneb...

"Üksnes Jumala juures on mu hing vait" Psalm 62:2

Tähelepanek

2011-12-18T21:45:00.002+02:00

Võtsin eelmisel esmaspäeval kilo juurde. Tegelikult isegi kaks.
Jõusaalis. Treenin nüüd kahekiloste hantlite asemel kolmestega.

Kui Jumal lubab

2011-12-06T10:28:00.001+02:00

Kui ma paar päeva tagasi suures septembri ilmas Tallinn-Tartu bussi peale istusin, sain mõtte, millele varem polegi mõelnud - kui Jumal lubab.
On mingid asjad, mis juhtuvad siis, kui Jumal lubab. Ja on teised, mis juhtuvad siis, kui Jumal lubab, aga nad ei juhtu, kui meie miskit tegemata jätame.
Istusin bussi peal ja mõtlesin, et paari tunni pärast Tallinnasse jõudmine on ainult Jumala käes. See, et ma õigel ajal õige bussi peale jõudsin, oli minu pühendumise küsimus.

PS!Kõikide minu mõtete all jookseb kogu aeg teadmine, et kõik meie ümber toimub niikuinii siis, kui Jumal lubab, isegi meie kõige suuremas pühendumise astmes.
Just nimelt pühendumise. Sõna pühendumine on ka hetkel minu jaoks selles kontekstis uus sõna. Viimased päevad, mil olen lasknud sel mõttel oma peas ringi hulkuda, pole ma varem selle sõna peale veel komistanudki. Ehkki pühendumine üks minu viimase aja või ehk isegi terve elu lemmiksõnu on.

Aga tulen tagasi mõtte juurde - kui Jumal lubab, ja pühendumisest ehk natuke hiljem. Tegelikult on pühendumine minu jaoks nii suur, sügav, mitmekihiline ja ühtlasi kõikeütlev sõna, et võib nõuda lausa omanimelist postitust.

Kas pole nii, et jätame oma elus palju asju tegemata, sest kardame oma mugavustsoonist välja tulla, vastutust võtta, eksida, kukkuda, naerualuseks saada või oleme lihtsalt laisad ..., ja samas nimetame seda tegemata jätmist täie tõsidusega: "Ehk see ei olnud siiski Jumala tahe."
Paljud Jumalat mitteuskuvad ja mittetundvad inimesed ütlevad tihti nende kohta, kes Jumalat ja Tema kõikejuhtimisse usuvad, et nad usuvad kõrgemasse juhtimisse, et mitte oma elu eest vastutust võtta. Et kui on keegi kõrgem, kes niikuinii otsustab meie eest, mis on õige ja mis vale, siis on ju lihtne. Ja nii paljudel juhtudel ongi. Ehkki ka mitteuskujate hulgas on palju neid inimesi, kes kaks kätt saatuse poole tõstavad ja vastutusest kõrvale hiilivad.
Kuna Jumal on andnud inimesele esimesest päevast peale vaba tahte, siis taandub minu arvates kõik siiski lõppeks sellele, kuidas me kooskõlas Jumala Sõnaga oma igapäevast elu elame. Usun, et tihti ei seisa me valiku ees - kas üks või teine on Jumala tahe, vaid pigem annab Jumal meile valida mitme võimaluse vahel ja kumbki neist võimalustest ei pruugi olla õige ega vale - need on lihtsalt võimalused, mille läbi saab ja tahab Jumal meid õnnistada. Aga selleks, et õnnistus kätte saada, peame ise valiku tegema - kahe õige valiku vahel.
Üks minu lemmiknäiteid selle kohta Piiblist on Joosua ja Iisraeli rahva Jordani jõe ületamine: "Ja niipea kui need, kes kandsid laegast, jõudsid Jordani äärde ja laegast kandvate preestrite jalad puudutasid veepiiri - kõik Jordani luhad on ju vett täis kogu lõikusaja-, jäi ülaltpoolt voolav vesi seisma" (Jos 3:15-16a). Jordan kuivas sel hetkel, kui inimene oli teinud usaldava sammu Jumala juhtimise suunal. Ehk ühe teise mõttega - vee kandmisvõimet ei saa testida ilma sinna peale astumata.

Kas polegi koos Jumalaga elamise võlu just selles, et võime oma mugavustsoonist välja tulla, vastust võtta, eksida, kukkuda, naerualuseks saada ja samal ajal teada kogu oma hingest ja uskuda, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28).

Aga pühendumisest siis järgmisel korral.

Pühin oma blogi tolmu alt välja

2011-12-06T10:01:00.001+02:00

Juba paar viimast päeva olen kirjutamise meeleolus olnud ja mõtlesin, et mis siis ikka, otsin ka blogi üles, kus saan oma mõtteid maailmaga jagada. Mitte küll neid kõige isiklikemaid, aga siiski neid, mis Jumal ja elu-olu situatsioonid minule kätte on toonud ja mis mulle olulised ning ehk ka minu elu ja mõttemaailma korrigeerinud. PS! Tolm blogi peal oli nii paks, et ma isegi ei teadnud, kus interneti avarustes ta üldse asubki :) Aga üles leidsin.

Igal meie sõnal on kaal!

2010-04-09T22:07:00.004+03:00

Kristel küsis minu käest täna, miks ma ei ole midagi ammu blogisse kirjutanud, ta nii ootab, millal kirjutan sellest, millest ma mõtlen.
Tegelikult püüan ma oma praegusel eluperioodil kirjutada iga päev... oma päevikusse, käsitsi. Vahepeal ei olnud ma selles väga järjekindel, et kirjutada üles oma mõtted, mis mul päeva jooksul olid tekkinud või millele Jumal oli mu tähelepanu pööranud. Ent olen viimastel kuudel aru saanud, et see aitab mul endast paremini aru saada ning oma seisukohti selgemini välja öelda ja Jumalat paremini tundma õppida ja minu suhet Temaga.
Minu isiklik arvamus on, et olgugi, et internet on suur ja mõõtmatu, ei ole ka see siin (nagu ei ole seda ka meie kaaslased ümberringi) prügikast, kuhu võiks kõike valimatult sisse visata. Näiteks kirja panna kõik mõtted, mis pähe tulevad. Olen lugenud blogisid, mille lugemisel ma olen mõistnud, et tegelikult ei taha ma seda blogi enam lugeda, sest see tegi mind kurvaks. Või siis, kui korrektselt öelda, siis selle inimese kirjapandu tekitas minus pahameelt. Tema suhtumine, kui lõpuni aus olla...

Kui mul ei ole midagi head, positiivset või ülesehitavat kirjutada, siis ma ka püüan seda mitte kirjutada. See maailm pakub meile niigi palju halbu uudiseid päevast päeva ja ei vaja lisa. Ei, ma ei kontrolli kõiki ja kõike ja ei mina tea, mis kellegi tuju rikub või heaks teeb, aga mida ma saan kontrollida, on minu sõnad ja kas need on siia kirja pandud armastuses oma lugeja vastu. Armastuses Jumala vastu - Teda oma sõnade ja mõtetega austades.

Samuti ei näe ma ka põhjust pidada blogi, et kirja panna oma päevakava - á la tõusin täna kell 7:15, ilm oli ilus päikeseline. Siis sõitsin sealt sinna ja oi, poole tee peal avastasin, et olin mobiili koju unustanud, siis sõitsin uuesti koju, sest muidu ma ei oleks saanud mobiilselt parkida, kui ma Mariaga linnas hommikul kokku sain jne jne ja nüüd on kell 22:22 ja ma istun siin oma arvutis ja mõtlesin, et kas ma ikka kirjutan täna siia blogisse või loen hoopis Piiblit... jne jne.

Ei, mulle meeldib mu elu ja selle privaatsus.

Millest ma siis olen viimasel ajal oma päevikusse kirjutanud või millest mõelnud?

- Võitlustest Jumala ja maailma vahel minu sees...
- "Ärge eksitage ja äratage armastust enne, kui see ise tahab!" Ehk siis mina ja minu praegune põnev elu. Sest ometigi on see väga põnev, kelle Jumal mulle abikaasaks on valinud ja mõtted sellel teemal.
- Don Milleri mõtete enese mõtetega tasakaalustamine või siis edasi arendamine.
... ja mõni teema veel, mis minu enda teada praegusel hetkel jäävad, sest nende välja ütlemine võib kellelegi komistuseks olla.

Aga ma kirjutan ikka. Just siis, kui ma tunnen, et ma seda enda teada ei saa jätta. Seniks olen ma aga valmis kõigest sellest, millest ma mõtlen, aga avalikult kirja ei pane, eravestlustes rääkima.

"Jumalale allumine toob rõõmu ja õnne, mis on kaugelt üle mistahes naudingust, mida su maised mõtted või sõnad võivad sulle tuua." Sellest olen ka mõelnud...

Tugitool

2010-02-18T13:39:00.002+02:00

Vanemad inimesed teavad rääkida, et kui inimene endale tugitooli hakkab ihkama, siis on ta vanaks jäänud. Ma vist olen siis vanaks jäänud, sest mul on mõtteis üks tugitool endale osta. Isegi nurk on valmis vaadatud, kuhu see ideaalselt sobiks. Ideaalset tugitooli pole ma aga veel otsima asunud. Ei teagi, kust alusatada? Meelise butiigist? Üks päev võtan selle treti ette. Enne pean aga raamaturiiulid, mille ette tugitool tuleb, korda tegema. Ootan juba huviga seda hetke, sest usun, et olen raamatute vahele igast huvitavaid pilte/märkmeid poetanud, mis nüüd kõik taas avastamist ootavad. Raamaturiiulite koristamine ja seal kolamine (näiteks vanaema juures) on minu meelest üks igati vahava tegevus. Sest lisaks sellele, et sealt vahelt võib leida igast kadunud asju, leiab sealt ka mul-polnud-aimugi-et-mul-see-raamat-oli raamatuid, mida siis kohe selles kaua igatsetud tugitoolis lugema saaks hakata.
Ja ilmselgelt ei ole ma oma "Idiooti" just sellepärast korralikult lugema hakanud, et mul ei ole mugavat aset, kus seda nautida.
Siis on vist viimane aeg endale tugitool osta ;)

Las ma olen nagu olen...

2009-11-19T14:15:00.004+02:00

Pärast seda, kui ma viimane kord oma väärtuslikkusest kirjutasin, olen pidanud sellega päris palju taas ja taas kokku puutuma. Inimesed minu ümber on järsku sellest rääkima hakanud, koosolekud, millest ma osa võtan, on sellel teemal ka sõna võtnud, ning isegi jutlused, mida kuulan, on seda teemat puudutanud.
Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud... Jumala silmis.
Aga kuna ma/me olen(oleme) harjunud enda väärtuslikust ära teenima või läbi mingisuguste tegemiste suurendama, siis on sees muster, et ka Jumala juures käivad asjad nii.
Õnneks, ei käi. Ehkki mul on jube raske seda oma ülipragmaatilise mõistusega võtta, aga ma püüan. Eriti kuna sellest on viimasel ajal minu ümber nii palju juttu olnud, siis ei ole mul muud pääsu, kui sellele pidevalt mõelda ja ka seda tõesti uskuma hakata. Seda hakata välja elama.

Üks järjekordne jutlus, mida ma sellel teemal (meie väärtuslikkus Jumala silmis) kuulsin, pööras tähelepanu sellele, et kui Saatan Aadamat ja Eevat Eedeni aias ahvatles, siis ta ütles: "...et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." (1. Ms 3:5) Aga mis on kirjas 1. Ms 1:26? Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks..." Inimene oli juba loodud Jumala sarnaseks, aga millegi pärast tahame me seda välja teenida, et olla Jumala sarnased. Ka Saatan püüab meid sellega meelitada veel rohkem tegema, et olla veel rohkem Jumala sarnane. Ehk sai see kõik alguse Aadamast ja Eevast, kui nad Eedeni aiast välja tõsteti. Ehk mõtlesid nad, et nad suudavad ennast sinna aeda "tagasi töötada". Aga Jumal armastas neid ikka sama palju - olgu nad siis kas siin- või sealpool aeda. Või Kainist ja Aabelist, mil Jumal ühe ohvri peale vaatas ja teise peale mitte. Et äkki, kui ma rohkem teen või toon parema ohvri, mõtles Kain, siis Jumal vaatab ka minu peale, ehk ta aksepteerib siis mind ka. Aga ei saa mitte midagi veel rohkem teha, et olla juba see, kes sa oled. Olla Jumala armastatud looming.
Nii väga, kui ka üks inimene ei tahaks näiteks männiks hakata kleepides omale okkaid külge või kaevates end põlvini liiva sisse, ta ei saa männiks. Niiiiiii väga, kui ta ei pingutaks jääb ta ikka inimeseks. Väga veidraks inimeseks. Huvitav, kas minu pingutused Jumala heameelt ära teenida ja "männiks" hakata näivad sama veidrad, kui inimene püüabki tegelikult männiks hakata. No, on veider. Sealt poolt ülevalt vaadates. Aga siit poolt ei ole. Siit poolt peab aga üha rohkem pingutama, et "mänd" olla. Sest kuidas sa oled inimene, keset kõiki neid pingutavaid "mände". Jube ebamugav ja okkaline on ja piinlik ka natuke mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast, aga nii peab, nii on õige.

Sellised siis minu viimase aja arengud... Päris tore, mõtlesin, et saan selle aasta kokkuvõtte kirjutadagi võtmes, et ma ei pea mitte midagi tegema, et keegi olla :D Ehkki, mida päevad edasi, sest rohkem ma pean tegema, sest tähtajad tulevad peale ja minult oodatakse minu panust töös, lilleseades, kirikus. Aga see on juba muu lugu. See on juba lugu sellest, mis on mu annid ja kuhu on Jumal mu inimesi teenima pannud. Ka ajakasutus ja kui palju üks inimene üldse peab jõudma. Ja sealt jõuan ringiga jälle selle "männiks" hakkamise jutu peale. Aga sellest mõnel muul korral. Seda ma otsin ka praegu - otsin oma kohta, oma tegevust, oma südant. Seniks õpin lihtsalt väärtuslik olema, küll see oma koht ka siis tuleb ;)

Teisipäeva pärastlõunased mõtted, mida ei saanud kirja panemata jätta

2009-11-03T15:34:00.002+02:00

Kui ma ütlen kellegi nime või mõne toidu, siis tahes tahtmata tulevad pähe mingisugused omadused, millega sul on selle inimese juures kõige rohkem olnud vaja kokku puutuda. Või mõne toidu juures, kui sa tead, millest on jutt meenub sulle selle toidu värv, maitse, konsistents. Maitseb või ei maitse.
Tuli täna juttu ühe tudengiga SASaruteluõhtu kõnelejast ja tänasest õhtusöögist. Andres Jõggar ja kartuli-porrusupp. Täiesti tavaline nimi, isegi vanust ei oskaks nime järgi arvata. Ja see supp, pigem vist ei tekita kui tekitaks isu. Aga inimesel, kes tunneb Andrest, lööb nägu särama või vastupidi tõmbub kulm kipra. On mingisugused kogemused selle inimesega, tema annetega, tema tegemistega, mis meile sellest inimesest pildi loob. Olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid armastatakse ja vihatakse just nende asjade pärast, mida oma elus teinud oleme või tegemata oleme jätnud.

Aga Jumala juures on kõik teisiti. Tema armastab meid lihtsalt sellistena nagu me oleme. Ma ei pea tegema superilusat lilleseadet, selleks, et Jumal ütleks, et oi, Daire nüüd ma armastan sind veel rohkem, või pärast toidu põhjakõrbemist 100 inimesele, ühtäkki Jumal mind enam ei armasta. Küll aga see inimene, kellele ma selle lilleseade tegin ja need 100 inimest, kes sel lõunal toidust ilma jäid. Aga ka toitu kogemata põhjakõrvetades ma siiski hoolisin neist inimestest, isegi kui mul ei õnnestunud seekord neile korralikku süüa pakkuda.
Brie ütles eile Meeleheitel koduperenaistes, et ta on oma elus sadu asju ära rikkunud ja ta jätkuvalt ebaõnnestub oma elus, aga kui on kasvõi üks pajaroog, mis mõnel päeval õnnestub, siis on vähemalt miskiki õnnestunud. (Oma täiuslikust kokaraamatust rääkides).
Mul on nii kahju, et meie, inimeste väärtust mõõdetakse selles, mis me oleme või mis me ei ole...

Aga nüüd sellest kartuli-porrusupist. Minu jaoks on see üks parimaid suppe. Miks? Pange nüüd silmad kinni ja kujutage ette endale sellist õrnrohelist kreemjat suppi, mille konsistents suus on mahe ja teisest küljest rammus ja värske. Ma ei ole seda suppi aasta või kaks saanud, aga ma ikka mäletan, kui hea see on ja täna õhtul saan seda taas nautida. Mõnikord ei ole toitudel väga isuäratavad peakirjad ja teinekord on pealkirjadega üle pingutatud, sest söök ise ei olnud selle nimetuse vääriline.

Kui me ainult suudaks ennast ja üksteist nii armastada nagu Jumal seda teeb... Ilma lisaklausliteta.

Isegi siis, kui lähed sõbra sünnipäevale otse töölt ja ei saanud talle lilli osta, sest alles homme on palgapäev ja see kuu on rahadega väga kitsas olnud; isegi siis, kui sa oled lubanud kellegi lapsi hoida, aga sa ise oled nii väsinud, et ei jõua ennastki püsti hoida; isegi siis, kui oled lubanud aidata kellelgi koristada, et ta oma ruumid korda saaks, et seal pood avada, aga ühed teised kohustused võtavad lihtsalt arvatust rohkem aega ja ei jõua lihtsalt; isegi siis, kui sul kellegagi kohting, aga sa magasid hommikul sisse ja ei jõudnud pead pesta ja nüüd näed oma säravate silmadega ikka nagu juust välja. Aga sa ju ikkagi läksid, sest sõber on oluline mitte lilled; aga sa ju olid nii valmis aitama oma sõpru laste hoidmises, aga sa lihtsalt täna ei jaksa, kindlasti järgmine kord; aga õnneks sai see keegi ka ilma minuta koristatud, sest teised abilised olid abiks; ja kohting oli sellele vaatamata tore, olgugi, et sa ei näinud kuku-surnuks-ilus välja.

Kui me ainult näeksime nende tegude ja tegemata jätmiste taga sündant... Nii nagu Jumal näeb.

NB! Ülalpool toodud näited on ja ei ole ka minu elust :)

Ma nii tahaks

2009-07-19T23:32:00.003+03:00

Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja oma mõtted siia kirja panna...
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja teiste mõtteid lugeda...
Ma nii tahaks, et mul oleks aega maha istuda ja mõtelda...
Ma nii tahaks...

Kunagi ehk :)

2009-01-20T20:53:00.001+02:00

You Are Blonde Highlights

Men see you as flexible and versatile - you fit in to every situation

You've got the inner glow of a blonde, the intensity of a redhead...

And the wisdom of a brunette.

How Blonde Are You?

2009-01-20T20:48:00.002+02:00

You Belong in Winter

Quiet, calm, and totally at peace...

You're happy to be at home, wrapped in a blanket, completely snowed in

Whether you're lighting a fire or having a snowball fight, you always feel best in the winter.

What Season Are You?

2009-01-20T20:45:00.001+02:00

Your Latte Says You are Sometimes Playful, Sometimes Serious

You are very decadent in all aspects of your life. You never scale back, and you always live large.

You can be quite silly at times, but you know when to buckle down and be serious.

Intense and energetic, you aren't completely happy unless you are bouncing off the walls.

You're addicted to caffeine. There's no denying it.

You are a child at heart, and you don't ever miss the opportunity to do something playful.

You are sophisticated and daring, but you are never snobby.

What Does Your Latte Say About You?

2009-01-18T16:33:00.001+02:00

What Your Height Says About You

You are a confident, ambitious, and active person.

You are also very radiant. You have a sunny personality.

You are quite successful. You are a smart worker - not a hard worker.

At times, you can be vain and cocky. You have a lot to be proud of.

You are about as tall as the average French woman.

What Does Your Height Say About You?

2009-01-18T16:31:00.000+02:00

Men See You As Choosy

Men notice you light years before you notice them

You take a selective approach to dating, and you can afford to be picky

You aren't looking for a quick flirt - but a memorable encounter

It may take men a while to ask you out, but it's worth the wait

How Do Men See You?

Tähendamissõna kõrvarõnga tagusest

2009-01-06T21:05:00.004+02:00

Kui ma olin ennast täna hommikul enne uksest väljumist täisvarustusse pakkinud, (noh ikka viis kihti riideid, müts ja sall, teate ju küll, mis tähendab talv), tõmbasin kuidagi käega nii, et mul kukkus kõrvarõngas kõrvast ära ja kõrvarõnga tagune jäigi kadunuks. Mul ei olnud ka väga aega seda otsima hakata ja mõtlesin, et Jumal, nii kahju, ma just ostisin need endale ja nad väga meeldisid mulle, palun aita mul see väike tagune üles leida. Aga kuna mul oli viis kihti riideid, siis ma ei tea, kas ta kukkus maha või jäi kuskile salli sisse. Ühesõnaga tõotas sellest tulla heinakuhjast nõela otsimine. Ja ma läksin hoopis tööle, lootuses, et ehk kukub see töö juures riiete vahelt välja või leian õhtul põrandalt. Ja eks neid ole ennegi mul kaduma läinud... Huvitav, kui palju omanikuta kõrvarõnga taguseid selles maailmas vedeleb? Tekkis mul mingil hetkel mõte. Kurb, aga paratamatu... Hommikul sain veel Anna-Liisaga raamatukogus kokku, ka seal raputasin ettevaatlikult oma salli, et äkki on sinna külge jäänud, aga mida ei ole, seda ei ole... Ma ei olnud veel alla andnud, sest kuskil ta peab ju ometi olema. Mis siis, et on ainult millimeeter korda kaks suur (või väike) =)
Aga ei midagi, ja siis unustasin selle sootuks. Las ta siis olla. Siis läksin raamatukogust lõunale. Kuskil poole tee peal tundsin, et mul on mingi kivi saapa sees. Ise veel mõtlesin, et mul pikad saapad, et ei ole mingid sandaalid, kuhu saab kivi lihtsalt sisse minna, aga noh, kui kivi, siis tuleb see ju välja võtta. Läksin toaletti ja valasin selle kivi sealt saapa seest välja. Ja siis ma istun seal ja põrnitsen seda kivi, mis oli välja valamise hetkel muutnud minu kadunud kõrvarõnga taguseks. Istun ja vaatan. Sest ma tean, et mul olid saapad juba jalas, kui mul kõrvarõngas ära tuli ja need on kõrged saapad, tihedalt ümber säärte, nii et saapasse ei saanud see kuidagi kukkuda. Aga sealt ma selle välja valasin... Kujuta ette seda teekonda, mille üks väikene kõrvarõnga tagune pidi läbi tegema, et lõpetada mõned tunnid hiljem püksisäärest välja kukkudes mul saapas???

Aitäh Jumal =), aga mis on selle loo moraal, küsisin, sest sellised asjad ei saa ju lihtsalt nii sama juhtuda...

Sain aru, et Jumala teed on teistsugused kui meie teed. Loogiliselt võttes peaks kadunud kõrvarõnga tagune olema maas, salli sees või äärmisel juhul rinnahoidja vahel, aga mitte saapas. Mina ootan oma elus mingeid asju, et nad juhtuksid just nii, nagu oleks loogiline, et nad peaksid juhtuma. Aga Jumalaga on asjad natuke teisiti ja "esme, mille koht on kõrva taga, valan välja hoopis saapast". Ja Jumala tegemistest ei ole meil aimugi, need liiguvad vaikselt ja aimamatult, just nagu see väike kõrvarõnga tagune, mille teekonnast ei olnud mul aimugi, aga mis oli suunatud ime peene täpsusega. Nii ei ole mul aimugi praegu, mis valdkondades Jumal minu elus tegutseb, ent ma tean, et asi on kontrolli all ja üks hetk on mul tulem mul "varba all saapas" ning jääb vaid rõõmsalt seda fakti tunnistada, et Jumal tõesti töötab.

Ja teiseks - Jumal hoolib. Ta ei ole ükskõikne. Kui Talle läheb korda isegi see minu väike kurbus kadunud kõrvarõnga taguse pärast, siis kui palju lähevad Talle korda kõik muud valdkonnad minu elus?
Need kaks tõdemust - Jumala vaikselt toimivad tegemised ja kas Jumal ikka näeb ja hoolib, on minu elus praegu aktiivsed teemad. Ja kes oleks võinud arvata, et Jumal neist tähendamissõna kõrvarõnga tagusest teeb =) Sest Ta hoolib ja Talle läheb korda.

Aasta lõpu meeleoludes

2008-12-25T21:10:00.007+02:00

Et siis jälle aeg vaadata tagasi ja teha lubadusi ettepoole... =)
Mõtlesin juba mõni aeg tagasi, et uuel aastal tahan rohkem nautida seda elu, mis mul on, ja teha asju põhjalikumalt ja suurema naudinguga. Mitte et ma seni oleksin endale võetud ülesandeid kergekäeliselt võtnud, kuid vahel lihtsalt ei ole aega/tahtmist/viitsimist rohkem pühenduda ja väga palju on ka nö vana rasva pealt saanud teha. Tunnen vahel süümekaid, et niimoodi, vana rasva pealt... aga kõik on seni siiski hästi läinud ja tõenäoliselt olen ainult mina see, kes saab aru, et see läks nüüd vanade oskuste arvelt... Aga mul on sellepärast väga kurb meel... Mäletan veel aegu, kui kohustustele sai varakult aega võetud ning mitte kunagi ei jäänud miski viimasele minutile ega öö peale.

Viimase kahe kuu jooksul olen kaks korda unes oma laulatusele eelnevaid tunde näinud (ääremärkusena võin öelda,et ma pole kunagi varem oma laulatust või sellega seonduvat unes näinud). Esimene kord avastasin pärast järjekordset Agape üritust, et kell on 17:30 ja mul on laulatuseni jäänud poolteist tundi. Noh, järelikult oli laulatus kell 19. Oli ilus suve õhtu, kõndisin edasi tagasi ja mõtlesin, et kas lükkan edasi või lähen panen kleidi selga ja lähen soengusse ja meiki. Siis nägin, et mu üle 80aastane vanaema sõitis mingite vanade sugulastega kiriku ette. Nojah, kui juba vanaema kohal on, kuidas ma siis saan oma laulatust edasi lükata. Kell 17:40 otsustasin, et lähen teen ennast siis korda. Mida peigmees sel hetkel tegi ja kus ta oli, polnud aimugi. Aga südames oli rahu, et küllap saab kõik korda.
Ja teine kord. Mõned nädalad tagasi. Olin järjekordselt Agape asjadega hõivatud. Seekord Saaremaal. Hommikul hakkasin siis Tartu poole tulema, sest kell 14 oli mul seal laulatus. Aga kell 12 mäletan end nii selgelt seismas Tallinna trammis - valge kleit juba seljas, jalas olid sõna otseses mõttes mingid kingad ja valged sokid. Kuna kell oli juba 12 ja laulatus kell 14 Tartus, siis hakkasin ise endale juba meiki ka tegema... Unenägu päädis sellega, et küsisin kellegi käest mobiili, sest mu enda oma millegi pärast ei töötanud, et peigmehele helistada ja öelda, et ma jään nüüd hiljaks... Ja uni lõppes, kui hakkasin numbrit sisse toksima... Kui see number, mis ma sisse panin ja selle mehe number, kellele ma kunagi naiseks lähen, kattuvad, siis annan teada :P Aga taas oli rahu ja ma teadsin, et mu tulevane saab aru, miks ma hiljaks jään.

Ma loodan, et see oli ainult hoiatus, ei midagi rohkemat. Sest olgem ausad, ma ei lähe ju oma laulatuse päeva hommikul tööle. Ega ju... =)

Veel üks jube avastus: kui ma mõni aeg tagasi ei jäänud kunagi hiljaks, siis nüüd on mul see komme hakanud ligi hiilima. Masendav. Ma isegi ei tea, miks see komme on mulle ligi hiilinud.
Aga uuel aastal tuleb see hilinemise juurikaalge minust välja juurida. Ei mingei vabandusi enam. Nii nagu neid pole kunagi olnud.

Ja aega tuleb ka võtta. Mis siis, et maailma kihutab minust ehk mööda, kui ma natukseseks aja maha võtan, las kihutab, aga ma saan talle siis lehvitada, kui ta läheb. Ja seda nautida. Nautida seda, mida ma teen, nautida neid suhteid, mis mul on ja nautida aega, mis mulle on antud. Ja mis kõige tähtsam - nautida suhet Jumalaga.

Kuulan siin just üht mõnusat meeleolu muusikat. Ja mõtlesin tantsimise peale. Tänu tantsu saatele olen ma ju nüüd nii tark ja haritud. Aga elu peaks olema pigem standard- kui Ladina Ameerika rütmis tants, arvan ma. Kus sa liugled üle põranda, sul on aega teha kauneid pöördeid, vaadata enda ümbrust. Seisatud ja liugled vaikselt edasi. Ladina Am omad on rohkem sellised kiired, elust läbi jooksmise tantsud. Ja mis kõige olulisem =) standardtantsudes on sul seljas ilus pikk kleit ja sa näed nii pööraselt ilus ja elegantne välja. Kujuta ette, et sa liugled aeglaselt läbi elu, naudid ümbrust ja seda mida parasjagu teed ning sa näed drop-dead-gorgeous välja. Elu peaks selline olema. Ka standardis on kiireid pöördeid, ära muretse, ei muutu igavaks. Aga vot see oleks elu, mis mulle meeldiks =) Praegusel hetkel...

Sellepärast, ma arvan, meeldib mulle ka looduses detaile pildistada, et nende märkamiseks peab aega olema. Otsima. Minema pildi sisse. Minema looduse sisse.
Olen viimasel ajal mõistnud, et kui ma ei võta mingi hetk oma fotokat ja ei kobi loodusesse, siis muutun ma seesmiselt rahutuks. Ja ma võin tunde kuskil põõsas, põllul või lillepeenras, lumehanges istuda ja pilte teha. Laupäeva hommikul, tegelt lõunal, saabus see järjekordne õnnis hetk. Öösel oli just külmetanud ja taevas oli selge ning päike mängis maastikule kauneid värvitoone. Ei, ma ei pidanud kaks korda mõtlema. Võtsin oma fotoka ja suundusin u 10 meetri kaugusele põllule (kui seda nii võib nimetada. olin nimelt õe juures ja neil on maja ees tihedaks kasvanud heinamaa või midagi sellist). Ja nii ma siis roomasin seal ja tegin pilte. See oli nii ilus. Kogu need ruutmeetrid, mis minu pärast olid, olid kui üle suhkrustatud.

Vaata ise:
http://picasaweb.google.com/dairetiigivee/PIksehRmatisesLoodus#

Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid... ümisesin seal põllul, lombis roomates. Naeratus huulil.

Sellised vaatamise hetki on meie eludes nii vähe. Ja ma olen Jumalale nii tänulik, et neid on, ja kui teinekord ma ise ei näe või ei viitsi minna vaatama, siis ma luban, et Ta võib mu sinna vägisi viia ja nina ette pista =)

Sellised siis mõtted veel vanas aastas. Eelviimase päeva esimestel minutitel. Kuuleme, näeme, loeme, kirjutame taas uuel aastal. Aitäh, teie, kes te seda blogi loete ja minu elule kaasa elate/palvetate, et olemas olete ja ma võin naeratades teie peale mõelda.

Ilusat vana aasta lõppu!

eile

2008-09-28T15:49:00.004+03:00

Üks postitamata jäänud mõttejupike...

Eile olid mul nii head mõtted sellest, kui huvitav päev eile oli... Aga täna siin arvuti ees istudes on pea tühi. Tahaks midagi edasi anda ja jagada eilse päeva mõtteid ja tegemisi, aga ma olen täitsa väsinud täna. Pole ammu nii väsinuna end tundnud.
Eilse päeva emotsioonid on küll alles ja toovad naeratuse näole, aga neid naeratusi siia blogisse ju kuidagi ei mana.
Põhimõtteliselt võib nüüd sügis tulla. Mina olen valmis. Puud on kuuris - kolm korda kolm riita maast laeni, kokku kuni 10 ruumi.Ja selleks, et puid kätte saada peab sõna otseses mõttes lae alla ronima. Aga see on igal sügisel (st viimased kolma aastat) olnud tavaline. Vaatan, äkki lähen isegi teen fotosüüdistuse. Hm, ma pole kunagi oma puuriitsid pildistanud :)
Kolm tundi korralikus tempos puude ladumist ongi peamiselt minu väsimuses süüdi, pluss magamatus, mille tingis see, et pühapäevakooli tund oli vaja täna hommikuks ette valmistada. Ppk tunni ettevalmistus jäi aga öö peale, sest pärast viimaseid puid, mis said jooksuga kuuri visatud, oli meil pool tundi aega, et teatri jaoks end valmis seada. Tosca.

Iga halb asi on millekski hea

2008-09-18T18:11:00.003+03:00

See, et ma täna terve päeva olen kodus tõbine olnud, on positiivselt mõjunud minu picasa piltide leheküljele ja ka käesolev bloog on saanud pisikese täienduse :)
Uskumatu ikka: kui mind ei ole weebis, siis mind ei ole olemas...
Kuulsin just üks päev, et Nokia tunnuslause on küll "Connecting People", ent tegelikult on mobiiltelefonistumine viinud inimesed hoopis teineteiset kaugemale.
Mulle ei meeldi see...
Samas, kui meil ei oleks telefone ja arvuteid, siis kõige selle globaliseerumise juures ei õnnestuks mul üldse kallitega "connectida".
Kogu selle kiire elu juures peab ikka ja taas võtma aja maha ning inimestele isiklikult külla minema. Eks ma endale seda juttu ju räägingi!

Kristjan sai 3

2008-09-18T13:55:00.004+03:00

Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas

2008-09-18T13:55:00.003+03:00

No, jah, ongi sügis. Pärast kevadet. Ma tegelt üldse ei nurise. Oli, mis oli. Suvi ometigi oli ju tore ja sai palju toredate inimestega aega veeta, ja puhata. Ja nüüd ma ootan külma lumist talve. Ma tean küll, et olen vähemuses oma pakase soovi osas, aga mulle meeldib külm talv ja lumi. Ei taha sel aastal halli ja udust, nii et ei tee ööl ega päeval vahet. Mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas, nagu kõlab minu uues lemmiklaulus. Mulle meeldib lill ja mulle meeldib krokodill ja mulle meeldib suvi ja valge lumi, mulle meeldib ahju ääres tuli hõõgumas, mulle meeldib ahju ääres, tuli hõõgumas... Ja kui on külm talv, siis tuleb seda ahju ääres istumist päris palju.
Pealgi tänu tatisele ja niiskele ilmale levivad ka viirusehakatised palju paremini inimeselt inimesele. Täna ma siin istungi küüslaugu ja vietnamisalvi aurudes, ei hakanud tatise ja tõbisena tööle minema. Juba eelmisel nädalal oli palju neid, kes viirustega koju jäid, aga ma püsisin vapralt veel ridades, kuni eilseni. Jama. Ma nii lootsin, et sel sügisel õnnestub mul mööda hiilida aga näed, ikka saadi kätte. Tegelikult ongi ainult täna mul aega haige olla, homme ka pool päeva, aga siis tuleb jälle sotsiaalelu elama hakata.
Mulle meeldib ;)

"Te olete igaüks eriline!"

2008-06-05T22:16:00.003+03:00

Agape väljasõidul Hiiumaale, oli meil üheks sealseks ülesandeks, kirjutada iga inimese kohta, kes sel väljasõidul olid (kokku oli meid 12), üks iseloomustav sõna ja üks tugevus, mis sellel inimesel sinu arvates on. Midagi positiivset ja ülestõstvat. Proovige. Võta inimesed, kellega sa väga palju kokku puutud, ja kirjuta tema kohta midagi positiivset, midagi, mida sa temas hindad. Tõeline väljakutse. Mitte sellepärast, et inimestes midagi head ja positiivset ei ole, aga sellepärast, et ma ei ole varem selle peale nii moodi mõelnud. Pigem ikka mõtlen selle peale, mis asi mind mõnes inimese häirib ja mis ette jääb. See, mida ma hindan ühes või teises inimeses, selle peale üldse ei mõtlegi, see on olemas ja loomulik.

Tänapäeva kultuuri iseloomustus

2008-05-25T20:02:00.006+03:00

Daniel Boorstin, endine Kongressi raamatukoguhoidja ja Smithsoni Riikliku Ameerika Ajaloo Muuseumi direktor, iseloomustab tänapäevast kultuuri järgmiselt:

"Hommikusöögi kõrvale lehte lugedes ootame - isegi nõuame -, et see pakuks meile uudiseid kõige eelmisest õhtust saadik toimunu kohta. Tööle sõites keerame lahti autoraadio ja ootame uudiseid selle kojta, mis on toimunud pärast hommikulehe trükkiminekut. Koju jõudes ootame, et maja pakuks meile peavarju, oleks suvel jahe ja talvel soe, pakuks meile lõõgastust, lisaks väärikust, ümbritseks maheda muusika ja põnevate harrastustega, oleks mänguplats, teater ja baar. Ootame, et meie kahenädalane puhkus oleks romantiline, eksootiline, odav ja mitte pingutusi nõudev. Ootame kauget õhustikku, kui külastame lähedalasuvaid paiku; kaugeid paiku külastades ootame, et kõik oleks lõõgastav, hügieeniline ja ameerikapärane. Ootame igal hooajal uusi kangelasi, kirjanduslikke meistriteoseid igal kuul, midagi põnevat igal nädalal ja harukordset kogemust igal õhtul. Eeldame, et igal ühel on õigus mitte nõustuda, kuid arvestame sellega, et kõik on lojaalsed ja ei loksuta viienda konstitutsiooniparanduse paati. Eeldame, et kõik usuvad sügavalt oma religiooni, vähem hindamata neid, kes ei usu. Eeldame, et meie riik oleks suur ja mitmekesine ning valmis igaks väljakutseks. Eeldame, et meie riiklikud sihid oleksid selged ja lihtsad, annaksid suuniseid 200 miljonile inimesele ja neid saaks osta ühe dollari eest nurga pealt putkast.

Me ootame kõike ja eimidagi. Me eeldame vastuolulist ja võimatut. Me tahame avara salongiga väikeaoutosid ja säästlikke luksusautosid. Tahame olla rikkad ja helded, võimsad ja halastavad, aktiivsed ja mõtisklevad, sõbralikud ja konkurentsivõimelised. Eeldame, et meid inspireeriks suurepäraseks nimetatud keskpärasus, et meid muudaks kirjaoskajaks kirjaoskamatu lähenemine kirjandusele. Tahame süüa ja olla saledad, pidevalt elukohta vahetada ja olla naabritega üha lähedasemates suhetes, minna enda valitud kirikusse ja siiski tunda, et see juhib meid, austada Jumalat ja olla ise jumal.

Kunagi varem pole inimesed olnud rohkem oma keskkonna peremehed. Kunagi varem pole nad tundnud end petetuma ja pettunumana."

üks mõte...

2008-04-24T21:45:00.001+03:00

Sandra seisis kraanikausi juures nuga käes ja lõi aega surnuks...

Schuberti missa, G-duuris

2008-03-29T22:34:00.003+02:00

Eile tuli Salemi kirikus Tartu kirikute ühendkoori ja Elleri sümfoonia orkestri esituses ettekandele Schuberti missa. Homme Pauluse kirikus.

Lumememm

2008-03-29T22:27:00.001+02:00

Tegime Tobiase ja Mattiasega täna selle aasta esimese lumememme :)

Jumal - hääbumatu tingimusteta armastuse allikas

2008-03-02T22:14:00.001+02:00

Minu jutlus 2. märtsil Kolgata kirikus

Minu tänane mõte on ajendatud minu lähedasi inimesi viimasel ajal tabanud olukorrast, kus nad on olnud sunnitud olema tunnistajateks nende lähedaste inimeste abielu purunemistele – kristlike abielude. Viimased kestsid vaid – kaks kolm, viis aastat. Ma ei tea, kui palju oli abielulahutusi kristlaste seas paar-kolm-nelikümmend aastat tagasi ning kas see tendents on viimastel kümnenditel olnud pigem progresseeruv, aga mind kui noort vallalist neid pani see mõtlema. Ilmalikud abielud lagunevad, sest armastus sai otsa, sest see inimene ei ole enam see, kellega kunagi sai abiellutud. Sama olen ka kuulnud purunenud kristlike abielude kohta, et armastus sai otsa. Mis tähendab armastus sai otsa? Jumal, kes on armastus, kelle palge ees kaks noort laulatati, kes õnnistas neid ning andis neile ka kaasa oma armastuse, mida teineteisega jagada. Kuidas saab Jumala antud armastus otsa lõppeda?

Ma ei taha rääkida abielust, sest see ei ole päris minu valdkond, milles sõna võtta, aga ma tahan jagada mõtteid, mis mul tekkisid, kui ma mõtlesin armastuse kui sellise peale. Armastuse peale, mis peaks inimesi ühendama ja koos hoidma, ja mitte ainult abielus, vaid ka sõprade vahelistes suhetes.

Inimeste omavahelistes suhetes on enim täheldatud kolme eri liiki armastust.

Nimetagem esimest nendest JUHUL KUI armastuseks. See on armastus, mida antakse siis, kui teatud nõudmised on täidetud. Sa pead selle ära teenima. „Kui oled hea laps, siis issi armastab sind.“ „kui sa saad häid hindeid, siis me armastame sind“ ütlevad tihti lapsevanemad. „J K“ armastust pakutakse vastu millegi eest, mida armastaja tahab/vajab. Selle motivatsioon on põhimõtteliselt isekas ja selle eesmärk on saada midagi vastutasuks armastuse eest. Sellisel armastusel on alati varjatud tingimused. Niikaua, kui tingimused täidetakse, on kõik korras. Õnnetuseks hävitab niisugune armastus alati iseennast, sest varem või hiljem ei suuda üks partner enam teise nõudmisi täita.

Teist liiki armastus on „SELLEPÄRAST, ET“ armastus. Selle armastuse puhul armastatake inimest sellepärast, kes ta on, või sellepärast, mida ta teeb. Teisisõnu, selle armastuse kutsub esile teatav tingimus või omadus armastatud inimese elus. „Armastan SP, et“ kõlab sageli nii: „Ma armastan sind SP, et sa oled ilus,“ Ma armastan sind, sest sa oled rikas; sest sa oled nii erinev teistest, nii populaarne jne.“ Tihtipeale ollakse armunud mitte inimesse endasse vaid tema positsiooni, staatusesse, millessegi välisesse. Armastus „SP, et“ ei kõlagi iseenesest väga halvasti. Inimesed tahavadki, et neid millegi pärast armastatakse – SP, kes nad on või tema elus olevate asjade pärast. Selles ei olegi iseeenest midagi halba. Ja kindlasti on see eelistatav „J K“ tüüpi armastusele. „J K“ tüüpi armastus tuleb ära teenida ja nõuab ühelt osapoolelt palju pingutusi. Kui keegi armastab meid SP, kes me oleme, võime tunda end palju vabamalt. Me teame, et meie juures on midagi armastusväärset. Ent ka see armastus võib üsna kiiresti otsa lõppeda. Mis siis, kui tuleb keegi populaarsem, keegi ilusam, keegi rikkam. Samuti on sellisel armastuse tüübil see viga, et tihti jääb seespoolne inimene tundamatuks, sest kardetakse lasta teisel teada, milline see inimene tegelikult seest poolt on. Nad kardavad, et kui tõde ilmsik tuleb, siis aksepteeritakse või armastatakse neid vähem või jäetakse hoopis maha.

Õnneks on olemas veel kolmandat liiki armastus. See armastus on ilma tingimusteta. See armastus ütleb, et ma armastan sind hoolimata sellest, kes sa oled sügaval sisimas. ma armastan sind hoolimata sellest, mis võib sinus muutuda. Sa ei saa teha midagi sellist, mis võiks kustutada minu armastuse sinu vastu. „ma armastan sind, PUNKT!“

„Armastus, punkt“ ei ole pime armastus. Kaugel sellest. See võib teada teisest inimesest väga palju. See võib tunda teise inimese puudujääke. Ta võib tunda teise vigu, kuid ometi aksepteerib ta inimest midagi vastu nõudmata. Sellist armastust ei saa kuidagi ära teenida. Selle suurendamiseks ei saa midagi teha. Seda ei saa ära kasutada. Sellel ei ole varjatud tingimusi. Ta erineb „SP, et„ armastusest selle poolest, et teda ei kutsu esile ükski veetlev omadus armastatavas inimeses. Selline armastus armastab ka kõige väärtusetumat inimest, otsekui oleks ta lõputult väärtuslik.

„Armastus, punkt „ võib kogeda vaid terviklik ja ennast teostanud inimene - selline, kes ei pea pidevalt suhetest elu ammutama, et täita oma elu tühje kohti. Ennast teostanud inimene on täielikult vaba end suhtes andma midagi vastu nõudmata.

„Armastus, punkt“ on andev suhe. Ta ei jõua ära oodata, et anda. Teised kaks armastuse liiki ei malda oodata, et saada. ANNAB on teine viis, kuidas kirjutada „armastus, punkt“ See annab endast tasuta. Ja selles suhtes ei ole ruumi hirmule, pettumusele, pingetele, kadadusele või kiivusele.

Need eelnevad armastuse liigid ei kehti ainult romantilistes suhetes vaid ka sõprussuhetes. Ka sõprussuhted rajanevad tihti, eriti nooruspõlves „J K“ ja „SP“ et armastusel, ent tõenäoliselt ei kesta nad kaua või teisenevad. Sest nagu abikaasa nii on ka sõbrad pigem eluaegsed ning püsivad koos ainult tingimusteta armastusel. Teineteise täielikul aksepteerimisel.

Kui see eelpool mainitud mure oli mind ühel päeval tabanud, siis mõtiskledes Jumala ees seistes avasin Piiblist teada tuntud kirjakoha armastuse ülemlaulust. 1. Kor 13 ptk. Ja minu pilk jäi püsima salmil 8 - „Armastus ei hääbu kunagi“. Nii ütleb Paulus oma kirjas korintlastele. Armastus ei hääbu kunagi. Ent ometigi sai armastus otsa. Kuidas nii, et ei hääbu kunagi. Loen, mida Paulus kirjutab alates salmist 4.

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
⁵ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
⁶tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
⁷Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.

Kui vaadata eelpool loetletud nimekirja sellest, milline on armastus, siis ei tahaks kuidagi panna nende omaduste ja inimese vahele võrdusmärki. Inimene on oma loomult pigem kannatamatu kui pika meelega; pigem karm kui hellitav; pigem kade kui lahke; pigem kelkiv ja hooplev, kui püsiks vagusi ja oleks alandlik; pigem oleks ainult omakasul väljas kui jagaks lahkelt teistele; pigem ärrituks ja jätaks meelde paha, kui oleks rahulik ja andestav; ega ikka ei lepi kõigega ega ikka ei talu kõike.

Oma loomusega üksi olles tapaks tavaline pattu langenud inimene armastuse. Ükski inimene ei suuda omast jõust olla lõpuni leplik, rõõmus, pika meelega, hellitav. Ainult Jeesus suutis ja ainult Jumal on see, kelle kohta võiks need omadusõnad kehtida. Jumal ei anna oma armastust välja „JK“, ma teen, mida Jumal käsib või „SP“ et ma olen kuulekas. Ei, Jumal, öeldes läbi Jeremia (31,3) „Ma olen sind armastanud igavese armastusega,“ Ta armastab meid igavese - tingimuseta armatusega.

Meie ilma Jumalata ei suuda olla lõpuni armastavad. Nii lihtne. Ainult üksnes kogu hääbumatu tingimusteta armastuse - Jumala juures olles võib inimene olla kõik see, mis on armastus. Üksnes siis, kui ma olen otsustanud vastu võtta Jumala tingimusteta armastuse, siis, kui olen ise kogenud tingimusteta armastust, üksnes siis saan jagada välja armastust, mis on tingimusteta.

Aga Jumala ligiolus püsimine on otsus ning järelikult on ka armastus otsus. Ma tahan armastada järelikult ma otsustan olla leplikum; ma tahan armastada järelikult ma otsustan olla pika meelega jne. Ma tahan armastada – tähendab ma otsustan teha armastuse tegusid - tingimusteta.

Armastus lihtsalt on. Nii nagu Jumal lihtsalt on. Armastus ei hääbu kunagi nii nagu kunagi ei hääbu ka Jumal. Ja armastus ei saa otsa, kui inimene püsib igavese armastuse allika ligidal – so Jumala ligidal.

Which Sports Car Are You?

2008-03-01T21:35:00.003+02:00

You're a classic - powerful, athletic, and competitive. You're all about winning the race and getting the job done. While you have a practical everyday side, you get wild when anyone pushes your pedal. You hate to lose, but you hardly ever do.
Chevrolet Corvette

Which Sports Car Are You?

Kevadväsimus ja kurbus Eesti meeste pärast

2008-02-27T22:36:00.004+02:00

Ma arvan, et see on kevadväsimus, mis mind juba kolmandat päeva vaevab. Silmad pole juba ammu keset päeva nii rasked olnud, kui nüüd. Ja ma magan korralikult vähemalt 8 tundi ööpäevas. Küllap on see varajane kevad.
Teine asi, millele olen viimastel päevadel kurbusega mõelnud, on Eesti noorte meeste kurb saatus. President tõi oma aastapäevakõnes välja huvitava fakti - tsiteerin

"Äsjane Tartu Ülikooli naistekliiniku uuring ütleb, et ligi pooltel üle 35-aastastest lasteta naistest on jäänud pere loomata. Ja seda mitte põhjusel, et nad tegid karjääri või sundis majanduslik olukord töö lastest ettepoole. Ei. Need naised pole kohanud partnerit, abikaasat, meest, kellega oleksid soovinud või võinud saada last.
Miks? Sest mehi pole. Otseses mõttes. Aastas sureb üle viiesaja mehe vanuses 20-39 eluaastat. Noorte hulgas ületab meeste suremus naiste oma neli kuni viis korda. Suurem osa neist surmadest oleksid võinud olemata olla, sest surma põhjustas õnnetus, vigastus või mürgitus.
Sajandialguse seitsme aasta jooksul oleme endi hulgast kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. See on peaaegu terve Eesti Kaitseväe isikkoosseisu jagu. Üle nelja tuhande loomata pere. Ligi kümme tuhat last, kes jäid sündimata, sest isa ei olnud."

Masendav, kas pole? Täna hommikul hukkus autoõnnetuses veel üks noor mees...

Mida saan mina teha, et Eesti mehed end sõna otseses mõttes ei tapaks? Mida sina saaksid teha? Usun, et tähtsaim on neid hinnata sellistena nagu nad on ning mitte sundida neile peale rolle, kohustusi, mida nad ei suuda täita. Ei taha täita, ei ole nende loomuses täita.
Vanasti oli 23. veebruar Nõukogude armee aastapäev ja ühtlasi ka meestepäev. Meestepäeva meil enam ei ole. On ainult isadepäev. Aga on naistepäev ja on emadepäev. Kas mees, kes ei ole veel isa, ei vääriks ka ühte päeva, mil neile nats rohkem meeldivalt tähelepanu pöörataks? Ma arvan, et vääriks. Eriti veel nüüd, kui mehi järjest vähem hinnatakse.

Navitrolla ütles

2008-02-18T23:02:00.001+02:00

rikkaks saamise kohta,
et mõned mehed on terve elu pullidele heinu tassinud saamata ise midagi hamba alla, rääkimata sellest, et oleks pulli saanud.

Uskumatu

2008-02-13T22:41:00.000+02:00

Minu viimasest postitusest on möödas rohkem kui kaks aastat. No jah. Püüan edaspidi olla hoolsam.
Nüüd elan ma siis jälle üksi. Merle, minu lemmikkorterikaaslane kolis mingiks ajaks pealinna. PÄRIS pealinna. Brüsseli. Peale selle, et jube igav on ilma temata, avastasin ma ka seda, et üksi elamine on üks väga ebarentaabel tegevus. Raiskamine. Enne, kui ahju kütsime, sai kaks inimest sooja, nüüd üks. Enne, kui pesu pesime, sai kaks inimest puhtad riided selga, nüüd üks. Enne, kui süüa tegime, sai kaks inimest kõhu täis, nüüd üks. Rääkimata sellest, et kulud on pea ikka samasugused.
Ja homme on kohustuslik "aitäh-et-oled-minu-sõber" päev. Mulle kohe üldse ei meeldi kohustuslikud tähtpäevad. Sellepärast ei meeldi jõulud ka, et kingitused on "kohustuslikud". Aga minu sõbrad ei ole kohustuslikud :) Oma sõpru hindan ma ülikõrgelt ka siis, kui kõik kohad ei ole punaseid südameid täis. Ja tahan igati nii elada, et nad seda tunneksid. Tegelikud hindan ma neid kõige rohkem siis, kui ei ole nii roosa päev ja saan neile ka vihmasel päeval näiteks vihmavarjuks olla või siis teine päev hoopis päikesevarju all koos naeru lõkerdada. Vot sellised sõbrad on mul.

Elu koosneb hetkedest ehk kuidas apelsini koorida

2006-02-10T22:38:00.000+02:00

Katrile
... sest ükski poolik mõte ei tohi jääda lõpuni poolikuks

Tunnistan ka ise, et palju huvitavaid mõtteid, mis mul on pähe tulnud on jäänud poolikuks ja ma ei ole neid lõpuni viitsinud mõelda. Mis iseenesest on kurb, sest kui palju huvitavat on jäänud seetõttu välja mõtlemata/analüüsimata. Jooksed ühest hetkest teise, mõtlemata pikemalt sellele, mis just selja taha jäi. Analüüsimata mis, miks ja milleks?
Kui palju on elu seetõttu igavam? Kuivem? Vaesem?

Elu on täis hetki. Täis igasuguseid hetki. Ilusaid ja inetuid, rõõmsaid ja kurbi; igavaid ja surmigavaid...
Selle asemel, et elu nautida, käid sellest lihtsalt läbi. Hea kui käid. Pigem on vist õigem öelda jooksed, sõidad lausa...
Aga need hetked tuleks lahti koorida ja siis maitsta. Koorida nagu apelsini. Maitsata nagu apelsini.
Enne, kui alustad apelsini (loe: hetke) koorimist, pole sul ju tegelikult aimugi, mis maitsega see apelsin (loe: hetk) on. Kui paks on koor, kui palju on selles viljas seemneid???
Nii on ju ka eluhetkedega. Sul ei ole mitte aimugi, mis sind ees ootab, kui oled teinud ühe või teise otsuse, astunud ühe või teise sammu.
Alustades apelsini koorimist, siis sa ka tavaliselt lõpetad selle ning naudid selle tegevuse lõpp-produkti. Ent elus üsna tihti küll alustad hetke koorimisega, kuid ei lõpeta seda. Sind ahvatlevad kõik need teised eespool olevad apelsinid (loe: hetked), mis vajavad ka lahtikoorimist. Tundub, et piisab ka apelsini koorimisel vallanduvatest aroomidest, et rahuldada oma isu apelsini järele. Tundub, et korraks ühes või teises hetkes viibimine, annab sellest piisava rahulduse/elutarkuse. Ent aroomid ei täida kõhtu, ei anna vajalikke mineraalaineid, ei anna jõudu. Ning söömata ühtegi apelsini, ei ole sul varsti enam jõudu, et alustada uue apelsini koorimisega.
Joostes hetkest hetkesse neid tõeliselt maitsmata, ei ole sul varsti energiat, kogemust, oskust, et minna vastu uutele hetkedele.
Ja nii nagu vitamiinipuudus teeb inimese haigeks, nii ka elust, selles tegelikult elamata, läbi jooksmine.
Tõesti, mõnikord on vastkooritud apelsin hapu; hetk sinu elus ka. Ja mõnikord ei leia sa magusaimat/mahlasemat apelsini, kui äsjasöödu; just nagu see hetk, mis just möödus.
Ent, sa ei saa kunagi apelsini maitsamat öelda, kuidas ta maitseb. Sa pead seda oma maitsmis-haistmismeeltega registreerima. Nii on ka hetkedega sinu elus. Selleks, et teada, mida üks või teine hetk endas sisaldab, tuleb seda maitsta, seda kogeda, läbi elada ning võtta sellest kaasa elukogemused või siis õppetunnid.

olla mitte teha

2005-12-29T17:02:00.000+02:00

Sain ilusa mõtte uueks aastaks...
Selle asemel, et lubada uueks aastaks lubadusi, mida teha ja mida tegemata jätta, võiks hoopis mõelda ja tegutseda nii..
Kes/milline ma võiksin OLLA uuel aastal...
Otsustan armastada inimest hoolimata sellest, kas ta minu arvates seda ka väärt on;
Otsustan uskuda inimesest parimat, isegi kui ta on eskinud;
Otsustan suruda oma tahtmise ja oma õigused alla, kasvõi hambad ristis;
...
See saab olema raske aasta :)

mõte...

2005-12-29T00:29:00.000+02:00

Arutlesime Evaga üks päev, et
Kas me oleme vabad ja vallalised selle pärast, et töötame liigpalju
VÕI
me töötame selle pärast liig palju, et me oleme vabad ja vallalised?

Ehk siis, kas me teeme selle pärast ületunde, et ei ole noormehi VÕI ei ole noormehi selle pärast (meie elus), et me teeme ületunde...

Vot mine ja võta kinni. Äkki juba surnud ring?!

vana aasta ja kõik, mis sinna maha jääb...

2005-12-28T20:51:00.000+02:00

Selline ta siis oli, see aasta 2005. Juubeliaasta - mina sain 25 ja minu uus mina Kristuses 5.
Liiga labane oleks vist öelda, et mitte ükski aasta varem pole minu elus olnud selline nagu see, mis möödus. Aga minu elus on see küll nii...
See ei olnud mingi suvaline aasta minu elu aastate reas, vaid üks väga oluline aasta...
Isegi ei tea, mis võiks olla möödunud aasta märksõnaks. Enese leidmine!?
Pool möödunud aastast jälgisin elu läbi mustade toonide, läbi pisaratest klaasjate silmade, läbi üksinduse, läbi rõhutuse, läbi enese otsingu...
Tegelikult ei teagi, kas on mõtet seda eelnevat aastat veelkord kirja panna. Selle pärast, et olen teinud seda siinkohal läbi kogu aasta ja mis mõttega ma ikka seda aega uuesti läbi elama hakkan.

Ehk siis hoopis ülevaade sellest, milliseks ma olen viimase aastaga muutunud...

Tõdesin jälle, et inimesed, kes mind ainult teavad, keda mina pole vaevaks tundma õppinud, ei tunne mind tegelikult, kohe üldse mitte.
Hämmastav tegelikult, kui vale mulje ma inimesele esmakohtumisel või siis talle kõrvaltvaatajana jätan... Mis teha? Selline ma juba olen. Selline kõva ja läbimatu väliskestaga.

Nii et mul on hea meel, et üks inimene, kes mind teadis, aga tegelikult ei tundnud, üllatus selles, mis inimene ma tegelikult olen... ja nüüd oleme head sõbrannad :)

Minust ja minu olemusest rääkides...
Üks noormees ütles nii armasalt: "Ma teadsin kogu aeg, milline sa tegelikult oled." Et tema jaoks ei olnud see üldse üllatus, et minu tegelik mina ja mina, keda ma maailmale näitan, on tgelikult täisetsi erinevad, veel...
On inimesi, kes viitsivad vaeva näha ja on inimesi, kes loovad inimesest pildi esmamulje põhjal ega ole seda nõus hiljem muutma...
Aitäh inimestele, kes viitsivad minuga vaeva näha :)
Isegi, kui ma püüdlen sinna poole, et minu tegelik mina läheks kokku selle minaga, keda teised inimesed näevad...

(sellega seoses tuleb mul meelde üks seik möödunud aastast...
Oma depressiooni aegadel sain mõned korrad kokku inimesega, kes aitas mul endas ja minu suhtes Jumalaga selgusele jõuda. Üks kord ta palus mul vaadata ennast sellisena, nagu ma iseendale paistan - seista peegli ees ja vaadata endasse, kes ma tegelikult olen... Ja ma kardsin seda kohutavalt, kardsin seda nii väga, et ma keeldusin seda tegemast. Sest see mina, keda inimesed näevad on nii niiiiiii erinev sellest minast, kellena ma ennast poolt näen. Loomulikult oli minu seesmine mina minu välise mina kõrval koletis.)

... ei taha ma mitte kunagi muutuda maailmale läbinähtavaks. Tahan siiski endas säilitada mingigi salapära, salapära, mis teeks mind inimeste jaoks huvitavaks. Mulle endale väga meeldivad salapärased inimesed, kelle mõttemaailma ja vaateid on esmapilgul väga raske tabada

jätkub...

Jumal ja tema eesmärk jms

2005-12-13T09:34:00.000+02:00

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kes/mis on Jumal ja kes/mis olen mina ja kuidas need kaks asja üldse kokku lähevad.
Üks tore inimene viis mu mõtted sinna seoses sellega, et mis on tema elu mõte ja mida tema sellelt elult ootab. See oli nii lihtne - teha nii, et kui ta siit maailmast kunagi lahkub, siis ta on teinud kõik, et see maailm oleks natukenegi parem paik, vähemalt kellegi inimese jaoks... Hoolida, armastada, aidata, teha head. Kõik selleks, et teenida Jumalat ja teisi. Samal ajal aga arendada ennast nii, et sellest veel rohkem võiks teistel kasu olla. Kogu rõõm elust tulebki siis enese arendamisest ja sellega kaasnevast/tulenevalt teiste teenimisest.
Nii lihtne ja tavaline, aga kui suur sisu ja mõte selle taga tegelikult on...

Kus oleksin ma praegu, kui ma ei oleks 5 aastat tagasi kristlaseks saanud? Ei tea. Igal juhul mitte misjonär... Ja ma olen täiesti kindel, et minu koolikaaslased ja õpetajad peavad mind imelikuks :)

Aga ma olen õnnelik. Ma teen, mida ma teen, see meeldib mulle, Jumal on mulle andnud selleks annid ja andekuse ning ta saab siin mind hetkel kõige paremini kasutada ja arendada. Ja ehkki on aegu, mil ma mõtlen, et mida ma küll teen ja miks ma seda teen. Ent, mida rohkem ma Jumalat tundma õpin ja temas kasvan, seda selgemaks saab mulle pilt tema plaanist ja kõigest sellest maailmast.
Jah, tundub selline klassikaline vastus ühe kristlase poolt, ent tõesti, nii ta on minu elus läinud.

Ei kavatsegi end vabandada...

2005-12-05T10:33:00.000+02:00

No ma kohe üldse ei ole arvuti inimene....
Ma ei suuda end kuidagi motiveerida midagi muud peale töö arvuti taga tegema. Ja nii jääb vastamata paljudele e-mailidele ja siia samasse ka kirjutamata...

Muidu läheb elu enese leidmise ja teiste mõistmise tähe all!

Aitäh, Maria!

2005-08-18T13:03:00.000+03:00

see on liiga ilus, et olla tõsi...

Jah, sa oled nagu õitsev roos, kes oma kroonlehti aina rohkem avab. Enne olid vaid pung ja rohkem oli okkaid... nüüd on okkad tahaplaanile liikunud ja roos avanev...

naised ja korilus

2005-07-09T17:50:00.000+03:00

Ei tea, kas see olen ainult mina või ongi naised sellised... Vist nii üht kui teist.
Nii, nüüdseks on mul siis u 8 kg maasikaid suhkrustatud ja sügavkülma talve ootama pandud. Olete teretulnud kunagi pannkooki moosiga sööma ;)
Isegi linnas elades ei ole mul kuskile kadunud soov igal suvel sisse teha ja vaaritada talveks. Maal elades (veel 6 aastat tagasi ja kokku 11 aastat) sai alati igal suvel ikka moose ja hoidiseid tehtud. Eelmisel aastal marineerisin kõrvitsaid ja naljakas on see, et kuna ma pole neid suutnud ära süüa, siis kui tavaliselt saavad lapsed vanaema või ema käest igasuguseid hoidiseid, siis seekord oli linnaõde (mina) see, kes Tallinnasse õele hoidiseid kaasa pani.
Aga see hoidiste tegemine ja talveks ettevalmistamine on vist ikka naistel veres, sest talv tuleb ju pikk ja külm ja kus sa siis süüa saad. Ikka tuleb varuda. Kuigi jah, tänapäeval ei ole võimatu ka südatalvel maasikaid ja värsket kurki saada.
Sellest tulenevalt peaks siis ju perenaiste töö ja vaev suvel suht mõttetu olema, kuid kas on...?
Mis tuletab mulle ka meelde, et tomatitest peaks ka sel aastal veel möksi keetma... ja vanaema juurest saab mustsõstraid ja vaarikaid peaks vist ikka ise metsa korjama minema ja ema juures on head mustikametsad...

juhuuu

2005-07-09T17:33:00.000+03:00

Sõitsin täna jalgrattaga jälle mööda Tartut ja õppisin liiklust. Olen juba päris tubli, ma arvan. Rikkusin vähemalt ühte liikluseeskirja (nägin seda siis, kui olin juba ära teinud) ja teine on väljaselgitamisel, st pean targemate käest küsima. Aga tunniajase sõidu kohta päris hea tulemus. Ja nüüdseks pärast peaaegu kahte kuud, mil mul ratas on olnud, sõidan vaid (peaaegu) sõiduteel. Loomulikult väldin tipptunde ja suuri teid ja ristmikke, kuigi Riia mnt on õhtusel ajal väikese liiklusega minu lemmik :)
Mäed... Tartu on neid ju täis. Vanemuise tn tõus on päris karm, aga pärast paari korda on see ka läbitav.
Ning täna siis 9% tõus Tallinna mnt-l - hakkama sain :) ja ei olnudki nii raske.
Igavesti lahe on sõita ja jälgida liiklust ja liiklusmärke ning eesolevaid autosid.
Autokool - siit ma tulen!

Celebrate the Temporary

2005-06-29T09:28:00.000+03:00

Celebrate the temporary
Don't wait until tomorrow
Live Today
Celebrate the simple things

Enjoy the butterfly
Embrace the snow
Run with the ocean
Delight in the trees

On a single lonely flower

Go barefoot in the wet grass

Don't wait
Until all the problems are solved
Or all the bills are paid

You will wait forever
Eternity will come and go
And you
Will still be waiting
Live in the now
With all its problems and its agonies
With its joy
And its pain

Celebrate your pain
Your despair
Your anger

It means you're alive
Look closer
Breath deeper
Stand taler
Stop grieving the past

There is joy and beauty
Today

It is temporary
Here now and gone
So celebrate it
While you can
Celebrate the Temporary

By Clyde Reid

Seda tuletas siis Jumal mulle tänasel hommikul meelde... :)

Et ei ole vaja oodata suuremat sissetulekut, paremat elukohta, ideaalset abikaasat enne, kui ELAMA saab hakata. Jumal tahab, et ma elaksin ainult Temale, ainult Temast peab sõltuma minu elu ja selle tegemised. Jumal tahab, et ma oleksin püha Tema jaoks. Alles siis, kui ma olen end Jumale täielikult üle andnud, on tal võimalus näha, kelles on tegelikult minu kindlus ja usk. Alles siis on kindel see, et parema sissetuleku juures ei kaugene ma Jumalast; alles siis on kindel see, et minu kindlus ei saa olema kellegi inimese peal, vaid üksnes Jumalal.
Nagu ma olen enda puhul avastanud - tuleb see rada sisse käia. See on olnud vaevaline, aga iga kord, kui Ta mulle seda jälle meelde tuletab, tõden, et see rada ei olegi enam nii rohtus, vaid sealt võib juba vaikselt aimata ka tee tekkimist.
Meenub 2003. a aastakirjakoht Mt 25:21 "Ta isand lausus talle: "Tubli sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!"
Mõnus on tõdeda, et ma ei ole veel ideaalne ega valmis :oP ja Jumala kannatus on ikka fantastiline. Kuidas ta küll viitsib minuga vaeva näha :)
Egas siis midagi - tuleb pidevalt õppida ustavaks olemist pisku üle ja elada ning tunda rõõmu tänasest päevast.
Tegelikult pole ma niivõrd rõõmus selle sõnumi üle (see muidugi ka), kuid pigem selle üle, et kuulisn Jumalat täna minuga rääkimas :) ja selle nimel tasub juba elada!

kaks inglit :)

2005-06-27T16:30:00.000+03:00

Aitäh, Kerli ja Tõnis, et olete olnud nõus mind oma tiiva alla võtma! Eriti nüüd, kui ma seda nii nii väga vajan... Minu kaks inglit ;)
Kuna paljud inimesed, kellega ma seni tihedalt suhtlesin, on "teisele poolele" üle läinud...
Samas jällegi olen palju veel paremaid inimesi juurde saanud... Eks harjumine ja oma mõtete ning huvide suunamine uute inimeste peale võtab lihtsalt aega.

Elu on kummaline ütleks ma selle peale...

täielik ajatus

2005-06-27T16:22:00.000+03:00

Fantastiline puhkus... Neli päeva Loksal kõigest ja kõigist eemal. Ei olnud aega, ei olnud kohustusi, ei olnud piiranguid, ei vaadatud kella... Minu kui alati-asjatava-inimese jaoks oli see elamus omaette. Elamus, mille kogemiseks olen nõus loobuma paljustki... Lihtsalt olla ära ja lihtsalt olla...

Segaduses...

2005-06-27T16:06:00.000+03:00

Hinges on mingisugune kummaline segaduse tunne... Juba pikka aega ja see häirib mind. Segadus minu sees toimuva ja minust väljaspool toimuva suhtes.
Üks asi on kindlasti see, et pärast lahku minekut pean ma jälle kuskilt oma iseseisvuse üles leidma. Olles alguses vastumeelselt, hiljem juba rõõmuga, oma iseseisvusest loobunud, on nüüd seda üsna raske jälle tagasi saada. Olen kogu aeg olnud iseseisev ja mitte kellegi peale oma lootusi ja raskuskeset pannud. Ja nüüd tunnen järsku end kui peata kana. Mitte väliselt, oh ei, sest ega minusugune alati-endaga-hakama-saav-inimene ei tohi välja näidata, et tal on raskusi, vaid seesmiselt.
Ka suhtes Jumalaga on mul Tema seisukoht minu suhtes praegu segane. Ma ei tea isegi... Üks asi on see, et ma sain Jumalat selge märgi enne, kui me käima hakkasime, ja nüüd... Milleks kõik see, kui see nii kui nii oli määratud nurjumisele. Või kas oli? Kas olin mina see, kes ei suutnud hakkama saada ja vedas ennast ja Jumalat alt? Või on mul loomuses lihtsalt ennast kõige ebaõnnestumiste pärast süüdistada?
Samas, kui ma tean, et ma andsin endast kõik... isegi liiga palju...

njah

2005-06-10T18:33:00.000+03:00

Palju on viimase kuu jooksul mu elus muutunud... Liiga palju, kui ma nüüd mõtlema hakkan. On olnud raske aeg ja lootus, et läheb kergemaks on tegelikult petlik... Aga ma tean, et Jumal ei anna mulle suuremat koormat kanda, kui ma kanda suudan. Ja see on lohutav. Samas kogu see aeg, kui mul on raske olnud olen tundnud Jumala erilist lähedalolu, mi son andnud jõudu edasi minemiseks.
Olen viimase paari nädalaga saanud üllatavalt täiskasvanuks - nii vaimselt kui ka elukogemuslikult.
Olen selle peale mõelnud, et kui ma oleksin Jumala häält viimase aasta jooksul tähelepanelikumalt kuulanud, kas ma siis oleksin ikka seal, kus ma praegu olen. Või pidin ma tänu sellele, mis ma arvasin enda jaoks õige olevat, tegema oma elus läbi rännakud, mida Jumal tegelikult algselt ette ei näinud... Umbes nagu, miks minna otse, kui ringi saab...
Kuigi olen viimasel poolel aastal maadelnud depressiooni ja ei tea millega veel, siis ma siiski ei kahetse juhtunut. Praegu, kui ma paranemas olen, näen muidugi kõike olnut selgelt ja paljugi ei meeldi mulle sellest, aga ma ei saa mitte midagi muuta ja nii peab see sinna minevikku ka jääma. Jääb vaid loota, et suudan oma vigadest õppida ja tulevikus neid enam mitte teha.
Kui ainult need kasvatamised ainult natukene vähem valusad oleksid...
Või siis võiks Jumal meid kohe sellisteks luua, keda kasvatama ei pea... Tean - vaba tahe.
Aga kõige toredam on ikkagi see, et ma olen paranemas ja kõigest sellest, mis mu elu väärtusetuks muutis, välja tulemas. Ma tunnen end nagu inimene, kes on pikka aega istunud üksi kuskil keldris, kus ei ole akent, et päike saaks sisse paista, ning on nüüd pääsenud vabadusse... Ma saan tunda päikest oma nahal ja silmades, jah, ere on ning pisarad jooksevad, aga ma harjun sellega ruttu. Tuul puhub, linnud laulavad, lilled... Pisarad jooksevad - sest ma olen jälle õnnelik. Enam ei ole nelja niisket keldriseina ega rõsket õhku, enam ei ole pimedust ega üksindust, enam ei ole teadmatust...
Ma palun Jumal, et ma mitte kunagi ei peaks seda enam läbi elama. Mitte kunagi enam ei taha ma seesmist ükindust ja valu ja teadmatust...

kuskil

2005-04-20T12:59:00.000+03:00

Kuskil tolmus ja tuhas ennast ja Jeesust otsimas...
Lakkumas haavu ja ebaõnnestumisi...
Aga elu on ilus...
Tunnen, et olen nagu Iiob, kellel on nii palju tarku sõpru kohe nõu andmas, kuid kes tegelikult ei vaja mitte nõu ja teiste tarkust, vaid Jumalat, kes seletaks mulle:
Ii 42:3-4
"Seepärast ma olen jutustanud,
millest ma pole aru saanud,
asjadest, mis mulle on imelikud
ja mida ma ei mõista.
Kuule siis ometi ja ma räägin,
mina küsin sinult ja sina seleta mulle!"

Naljakas on olnud paari viimase nädala vältel oma elu olnud kõrvalt vaadata. Mida kõike ma elus ka tähtsaks ja oluliseks ei pea, mida kõike ma ka suudan endaga kaasas vedada... hämmastav.
Ja paranemine ei võta vaid päev, nädal, kuu, vaid võib olla aasta, kaks...
Ja läbikukkumine on lubatud...

õelaps

2005-03-07T18:47:00.000+02:00

Tiin akäis täna arsti juures... 13s nädal... nägi nina, kopsu, südant ja selgroogu.... kõik oli korras ja olemas.... lahe oli olnud
tähtaeg siis 12.09

halleluuja

ideaalsus ja selle teooria läbi minu väikese aju

2005-03-07T12:24:00.000+02:00

Pole olemas ideaalseid inimesi, on vaid inimesed, kes kõigest hingest püüavad leida seda ideaalset, ja on inimesed, kes kõigest hingest püüavad olla "see ideaalne" .

Esimesed tõenäoliselt surevad enne, kui nad on leidnud selle ideaalse või lepivad lõpuks vähem ideaalse inimesega.
Teised, kes kõigest hingest püüavad ideaalseks saada, saavad tundma läbikukkumisi ja frustratsiooni ning lõpuks loobuvad katsest saada kellekski teiseks, saada ideaalseks.

Esimesed, (kes tegelikult ise pole sugugi ideaalsed) leides selle vähem ideaalse inimese, avastavad lõpuks, et see leitud inimene on oma vigade ja puudustega just see kõige ideaalsem inimene.
Teised, kes oma ideaalseks muutumise teel ummikusse jooksevad, tõdevad lõpuks, et nad on oma ebaideaalsuses sama armastusväärsed ja ka nende jaoks on olemas keegi mitte nii ideaalne.

Loo moraal? Jumal ei ole meid loonud ideaalseteks inimeste jaoks. Oma ebatäiuslikkuses oleme just nii täiuslikud, kui meil Jumala jaoks on vaja.
Millegi pärast Jumal, kes on inimese loonud, armastab teda just sellisena, nagu ta on. Hmm, aga võib-olla selle pärast ta teda armastabki, et ta on tema loonud ja kuidas saabki oma loomingut mitte armastada.
Samas kui inimesed, kes teavad, et nad ei ole täiuslikud, ikka otsivad seda ideaalset inimest, seda täiuslikku inimest. Tahtmata ehk kuidagi leppida sellega, et nemad ei ole täiuslikud ega OLE ka sellist iniemest olemas. Tahtmata ehk leppida sellega, et me oleme täiuslikuks loodud Jumala mitte inimeste jaoks...

täiuslikkus

2005-03-07T09:58:00.000+02:00

Pole olemas täiuslikke inimesi, on vaid täiuslikkuse poole püüeldes haledalt läbi kukkunud inimesed.

tattnina

2005-03-03T18:52:00.000+02:00

täna hommikul tõusin jälle kinnise ninaga...
huvitav, kas ma hakkan jälle haigeks jääma... Täna on jälle väga pikk tööpäev, eks see ka mõjub tervise seisule, ei julge end õhtul kraadidagi...
Ei taha enam haigeks jääda. Ja ma ei saagi aru, miks ma sel aastal nii viletsa tervisega ja haavatav olen olnud, hmmm...

saatan mehe nahas

2005-03-03T18:32:00.000+02:00

täna olin tööasjus raamatukogus. istusin seal ja ootasin teist inimest ja siis .... tuli üks noormees, keda ma olen paarkorda varem näinud ja rääkinud temaga (tööga seoses) ja istus mu kõrvale.... liiga kõrvale, oli liiga sõbralik.... ma arvan, ma vähemalt ei tea, et minuga oleks keegi niiiiii silmnähtavalt flirtinud... kõik - tema keha hoiak, vestlemise stiil, naeratused, jutt - see kõik flirtis minuga. ma tundsin ennast VÄGA ebamugavalt. poleks kunagi arvanud, et see võib nii vastik olla... ja samas ma ei saanud lahkuda, sest see oleks olnud ebaviisakas, sest ma olen kristlane ja peaksin kuulama, mis teisel on öelda.... arvan ma... see ei ole nii lihtne, et lihtsalt lahkud...
aga iga mu keharakk karjus ära minemise järele...
ja nüüd tagasi mõeldes selle peale, mõtlen, et tõenäoliselt oli see saatan, kes püüdis mind siivutute mõtetega, mis sellest vestlusest võiksid välja kasvada, lihtsalt lõksu püüda ja minu tundeid V vastu kõikuma lüüa...
Oi kui suur on kristlase võitlus igal elualal ja see tabab sind tavaliselt just siis, kui sa seda kõige vähem üleüldse ootad.
Kui õrnhabras on ikka piir õige ja vale vahel, Jumala piiride ja saatana pärusmaa vahel ja kui õrnad ja haavatavad on ikka inimesed....

Daire tädiks!

2005-01-26T17:57:00.000+02:00

minu esimene, aasta noorem väike õde on nüüd siis rase. vähemalt esimesed märgid näitavad seda. sinine triip ja iiveldused - mitte aint hommikul, vaid terve päev. vaesekene. aga see on igavesti vahva, et ma tädiks saan :) kui mu teien väike õde sündis siis ma olin alles kaheksane ja suurt ei mäletagi, mida tähendab beebi peres

seltsimehed unetud!

2005-01-25T17:45:00.000+02:00

oh jah, järjekordne unetu hommik. samal ajal, kui teine kena inimene vaevleb liigmagamise käes, on minul probleeme, kas siis magama jäämisega või une nappusega. Täna "hommikul" vast kell 6 ajas mind üles kohutavalt tühi kõht. no katsu sa tühja kõhuga magama jääda, kuidagi ei suuda. peas keerlevad igasugused mõtted. noh ja kui ma siis end lõpuks kell 7 püsti ajasin ja kõhtu midagi head olin leidnud, ei ole und enam ollagi, ja nii kui nii kavatsesin kell 8 üles tõusta. aga ma oleks ju kõiki eelnevaid intsidente vahele jättes saanud magada veel kaks lisa tundi...

aga muidu... minu vabandused, miks ma pole ammu siia sissekannet teinud? peamine põhjus vist ikka selles, et pole lihtsalt aega olnud arvuti taga istuda ja mõtteid koondada. tegelikult pole üldse aega olnud istuda ja mõtteid koondada. ei julge päeavikusse vaadatagi, millal sinna viimase sissekande tegin... millegi pärast, ei tea miks, on elu nii kiire olnud või olen ma ta ise kiireks elanud, et pole olnud aega isegi korralikult elu üle järele mõelda ja kuulata, mis äkki Jumalal on öelda. õnneks on naised võimelised ja kõike muud tehes mõtlema ja palvetama, eks siis minu elu üle järele mõtlemised ongi siis toimunud ühissõidukit kasutades, kohtumist potensiaalse toetajaga oodates, hetk enne uinumist (kui see just ei ole järjekordne pikk magama jäämine), poes järjekorras... aga seda kõike, mis ma mõelnud olen, pole kahjuks kirja pandud...

olgem ausad, toetuse kogumine on tegelikult aeg, mil veedame rohkem aega palvetades ja Jumalaga koos olles, sest vastasel korral ei oleks meil lihtsalt jõudu hakkama saada. saad teed endast kõik, mis vähegi on sinu võimuses ja siis... ei ole ikka tulemust - frustreeriv! aga õnneks oleme piisavalt õppinud ja aru saanud, et "hobune seatakse valmis tapluspäevaks, aga võit on Issanda käes" ja kuigi see on raske, endale kogu aeg meenutada, et kõik ON tegelikult Jumala käes ja inimelikult ei saa meie mitte midagi teha, et oma rahaline toetus kokku saada. eks see ole tegelikult ka kõikide teiste valdkondadega siin elus. inimene planeerib ja mõtleb kõiksuguseid asju ISE kokku ja siis tuleb Jumal ja tõmbab sellele sõna otseses mõttes vee peale :) sest see ei olnud Tema plaan sinu eluks. Tunduvalt lihtsam ja väga palju lisatööd oleks jäänud tegemata, kui olks kohe alguses Jumalalt nõu ja suunda palutud.
huvitav on see elu-eluke

hmmm :)

2004-12-28T11:12:00.000+02:00

Liiga paljud meist on nagu laps, kes palvetas: “Issand, tee mind heaks poisiks. Kui Sa seda teha ei saa, ära muretse, mul on sellisena ka lõbu laialt!”

“Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid...” Johannese 15:16

2004-12-27T11:11:00.000+02:00

jah nii ongi..
olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et ma ei ole kõike seda väärt, mis Jumal on mulle mu teadliku kristlaseks olemise elu jooksul andnud, võimaldanud. ma ei ole seda väärt. ma pole kunagi pidanud end väärtuslikuks saama korralikku, head elu. alati on miski seda rikkunud või siis olen ise seda teadlikult või alateadlikult teinud. sest ma ei ole seda väärt. pole kunagi olnud. meie minevik on nii nagu ta on ja me ei saa seda enam muuta, meil on ainult võimalus sellest õppida ja minna edasi targemana ja teadlikumana.
ma ei suuda Jumalale mitte kunagi olla piisavalt tänulik, et ta on mulle andnud praeguse elu. ma ei ole seda väärt ja õnneks ma ei peagi olema, sest ma ei suudaks mitte kunagi tasuda Jumalale selle eest, mis ta on teinud ja mis ta veel edaspidigi teeb. selle asja nimi on arm :) arm, et Jumal on just minu välja valinud selleks, et ma saaksin osa Tema plaanist minu eluks ja ka teiste eluks minu kaudu. lahe. Juba see, et ta on andnud mulle võimaluse siin maailmas elada on midagi väärt, aga et ka see, et Jumal on valinud minu, et minu kaudu seda maailma muuta või siis neid inimesi, kes minuga seotud on, on lihtsalt fantastiline; neid minu kaudu õnnistada ja neile näidata, et elu Jumala kui maailma loojaga on kõige väärtuslikum siin maapealses elus.
mida rohkem sellele mõelda, seda tänulikumaks mu süda muutub ja seda uskumatum on tõsiasi, et tõesti mina võin olla osa sellest plaanist, mis Jumalal inimkonnaga on.
seda ei saa sõnadesse panna, seda peab kogema.
oo, ei. kristlaseks elamine ei ole lihtne. kuigi me ei ole sellest maailmast, peame me siiski oma maise elu siin ära elama. aga just see, et me ei ole üksi, meil on abiks Püha Vaim ja teised kristlased, aitab meil hakkama saada. kui Jumal on meid kutsunud, siis ta ka varustab kõige vajalikuga. paluge ja teile antakse. nii on Ta lubanud ja miljoneid kordi oma lubadust täitnud.
ainult, et kui tihti me seda unustame, et me ei ole üksi, et meil on Jumal, kes tahab meid aidata selle elu elamisel.
me ei olegi seda väärt. see on arm.

Jumal on niii reaalne

2004-12-15T16:24:00.000+02:00

megalt laheda palvevastuse sain.
on üks kallis inimene, kes soovib õudsalt saada ühte raamatut. ja minu soov on talle see muidugi jõuludeks kinkida. kuna aga see raamat maksab päris palju, siis ilma kõrvalise annetuseta ei oleks ma võimeline seda raamatut ostma. ja nii ma siis palusin eile Jumala poole, et palun, see on Sinu kätes ja ma niiiiiii väga tahan talle seda raamatut kinkida. ja nii ma siis uinusin. täna lõuna ajal helistati mulle ja teatati, et võitsin apollo raamatupoe kinkekaardi.... halleluuja! oli mu esimene reakstisoon :) :) olin just eile Jumalale öelnud, et ükskõik kust tuleb see lisaraha, mida ma vajasin, kasutan selle raamatu ostmiseks. ja just kui kinnitamaks mu soovi ja palvet andis Jumal mulle raamatupoe kinkekaardi, mis katab pea poole selle raamatu väärtusest.
paluge ja te saate, ütleb Jumal ja ta tõesti annab.

naised...

2004-12-14T16:29:00.000+02:00

naised on huvitavad... küllap olete märganud. ei saa keegi teine neist aru ja ei saa me ise ka endist aru, vähemalt mina mitte. fenomenaalne.
käisin möödunud reedel mööda poode ja mõtlesin, et huvitav, ma käin ühest poest teise, vaatan erinevaid asju ja mõtlen ja otsin ja käin ühes ja teises kohas. eks ma ikka ostan ka midagi, kuid ega see polegi nii tähtis, mis lõpuks ostetud saab... lihtsalt meeldibki mööda poode kolada ja vaadata, mis müüakse ja siis kõrva taha panna, meelde jätta... iga teine noormees oleks selle peale otsad andnud, sest poodelemine ei ole sport ja ei saa ka kunagi olema! on nende väide; ja koju jõuan äärmiselt rahulolevana...
missugune kannatlikkus ja järjekindlus, imetlusväärne :)

minu esimene

2004-12-14T15:01:00.000+02:00

tundsin, et vajan väga seda kohta, et enda mõtteid ja arvamusi üles kirjutada.
jumala ees lahti mõtestada...